Lühike mõtteavaldus abiellumise vähesusest
Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professori Tõnu Lehtsaare hiljutises arvamusloos ERR-i portaalis oli märgitud huvitav tõik, et koguni 51 protsenti põhikooli õpilastest peab võimalikuks seostada enda tulevikus välismaaga. Kahjuks ei ilmnenud antud tõigast, millisel moel seostatakse end tulevikus välismaaga – nimelt kas nähakse end minemas välismaale juba esiti Eestis abielu sõlminuna või omapäi, üksi – vallalisena. Sellist küsitlust pole läbi viidud ja ilmselt läbiviiduna oleks vastuseks ükskõiksus: pole oluline või ei tea. Mõtiskledeski endiselt Eestimaast ja noortest, tekib küsimus, miks ei õpetata noortele seda, mis on abielu ja mis on abielu tähendus. Küsimus, miks üldse ei abielluta või miks nii vähe abiellutakse on pikemat aega valgunud mu mõtteisse just lugedes arvamuslugusid, mis puudutavad eestluse temaatikat. Ei ole lihtne leida ka kümnendite lõikes väärt statistikat eestlaste abiellumiste kohta – ilmselt sellist statistikat leidub, kuid pole kokku pandud ja ülevaadet koostatud. Küsimus, kas abielu on kahe inimese vaheline tõotus ja püha liit ja muidugi ka inimeste eluviis, on maitse küsimus. Mõnede arvates elame sellises maailmas, kus abielu on devalveerunud ja mõttetu. Abiellumiseks on ikkagi vaja tundetaipu: tuleb osata hoiduda tühistest tülidest, leida ühtne meel, hoiduda tunnete möllust ning mitte taotleda võimatut – luua läbi eluterve abielu õnne kogu maailma. Hoopis teisalt – kas abiellumine on Eestis vähene majandusliku ebakindluse tõttu (nimestel pole lihtsalt raha) või abiellutakse nõnda vähe, sest ei teata, kuidas abielluda ja ollakse ammu ära unustanud, mida abielu tähendab ja mis see on. Arvata on, et mõlemit. Võib olla ka kolmas variant, et tänapäeval ongi abielu luksuskaup kindlustatud inimestele. Sellisel juhul on küll asjad väga viltu. Võib olla ei abielluta ka mugavusest – ei pea end kohustama millekski. Eriti just noorsugu peaks rohkem teadvustama abielu väärtust ning mõtet. Paljudes kultuurides, kus on väärt religiooniõpetus, ka õpetatakse, et abielu on püha, et abielu on tarvilik ja loomulik elu osa ning et ilma abiellumiseta tõelise õnneni ei jõua. Vaatamata sellele, et maailm oleks justkui tänapäeval keerulisema olemusega kui kunagi varem, oleks Eesti palju õnnelikum, kui oleks rohkem abielusid ja just õnnelike abielusid. Miks sellise tuleviku poole ei vaadata?
