Alo Lõhmus: ministri võitlus mõisnikega
Kuid mitte mõisnikele endile. Ajaloolase Kersti Lusti poolt äsja avaldatud dokumendikogumikus „Võitlus näljaga“ on ära trükitud Liivimaa toitluskomisjoni protokoll – aga toitluskomisjon esindaski aadlike vaateid – 1845. aasta veebruarist. Selles protokollis on terve pikk lõik pühendatud tõestamisele, miks viinapõletamise ajutine katkestamine on halb mõte. Tsiteerin: „Kubermangu sisemine majandusringlus saaks takistatud; mõisaomanikud, kes on riigi või eraisikuga viinalepinguid sõlminud, peaksid taluma, et saamata jäänud viin nende kulul ükskõik millise hinnaga kokku ostetakse; kõrtsipidamine peaks maal suurelt osalt lakkama või tuleks kõrtsis müüdavat viina kalli hinna eest soetada; linnadesse enam viina ei veetaks ja jookide kokkuost muudetaks võimatuks; see aga tooks endaga kaasa selle, et mitte ainult maal ei jää laekumata joogimaks, mis ulatub siinses kubermangus 180 000 hõberublani aastas, vaid katkeks ka joogirendi laekumine linnades; tuleks loobuda härgade edasisest nuumamisest, ehkki nad on osalt määratud pealinna jaoks ja suurte kuludega kokku ostetud, sest neid oleks võimalik edasi pidada üksnes viinapõletuse jätkumise korral, ning seejärel saaksid otsa mõisate endi kariloomade toitmiseks ja ülalpidamiseks mõeldud vahendid ja põldude väetamine väheneks väga palju, sest õle- ja heinaikalduse korral on viinapraak mõisakarja põhiline sööt ning ilma selleta on seda vähem võimalik läbi ajada, kuna kogemus õpetab, et kariloomad, keda on nagu Liivimaal mitu aastat järjest praagaga toidetud, peavad heas toitumuses püsimiseks saama seda või mingit muud jõusööta, seetõttu tuleks praaga asemel anda jahu ning selle peale kuluks jahu veel teist sama palju kui muidu, kõik see aga tekitaks mõisaomanikele ainuüksi suurima kahju; ja niikuinii tegeldakse sel aastal kõrgete vilja- ja kartulihindade tõttu Liivimaal viinapõletusega väga mõõdukalt.“ See ammune dokument tõi mulle kohe meelde tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski praeguse võitluse viinapõletamisega, vabandust, viinareklaamiga. 19. sajandil tappis inimesi nälg, sest mõisnikud soovisid talude kurnamise ning viinapõletamise pealt raha teenida. Kui minister Ossinovski vihjas, et ka praegused alkoholitootjad teenivad kasumit Eesti inimeste tapmise pealt, ning esitas omapoolsed ettepanekud alkoholi kättesaadavuse ja reklaami piiramiseks, hakkasid mõisnikud – vabandust, alkoholitootjad – oma huvide kaitseks argumenteerima sama sõnaosavalt nagu 19. sajandi keskpaigaski. Mõisnikud olid ju põhimõtteliselt nõus, et näljaga tuleb võidelda, nii nagu alkoholitootjadki tunnistavad vajadust alkoholismi piirata, aga…. Ja neid „agasid“ oli ja on palju. Näiteks Eesti alkoholitootjate ja maaletoojate liit, kaupmeeste liit, meediaagentuuride liit, ringhäälingute liit, toiduainetööstuse liit, turunduskommunikatsiooni agentuuride liit ja õlletootjate liit muretsesid valitsusele saadetud kirjas, et muust poeruumist vaheseintega eraldatud alkoholiosakondade ehitamise nõue toob kaubandusele kaasa miljonitesse ulatuvaid ehituskulusid, on väike- ja maakaubandusele üle jõu käiv ning toob pöördumatut majanduslikku kahju tanklatele. Rahandusminister Sven Sester aga leidis koguni, et mõned Ossinovski ettepanekud, näiteks ranged ettekirjutused alkoholireklaami välisele vormile, riivavad põhiseadust. „On alust arvata, et näiteks reklaamitootjate tulud võivad eelnõu jõustumisel vähemalt ajutiselt kahaneda ning tegemist pole üksnes nende ettevõtjate loomevabaduse piiramisega,“ hoiatas Sester. Sarnaselt omaaegsete mõisnikega muretses Sester muidugi maksutulude vähenemise võimaluse pärast, lisaks aga ennustas, et viinapiirangud tõstavad maapiirkondades kõigi toidukaupade hindu. Mõisnikele meenusid otsekohe nuumhärjad, kelle käekäiku nälgijate tõhusam abistamine ohustada võis, alkoholitootjatele aga tanklad ja poed, mille tulusus on järsku justkui tähtsam kui minister Ossinovski osutatud „üle tuhande alkoholisurma aastas, täiesti valdav alkoholitarbimine alaealiste seas, kümned tuhanded purunenud peresuhted, vigastused, vägivald ja avaliku korra rikkumised, otseselt kaotatud majanduslik potentsiaal umbes 2% sisemajanduse koguproduktist aastas“. Oma tulude kaitsmisel on tänapäeva töösturid ja nende suuvoodrid seega sama leidlikud kui 19. sajandi mõisnikud. Küsimus on selles, kas jääme nende argumente uskuma. 19. sajandi nälja põhjustasid eelkõige sotsiaalmajanduslikud tegurid, ülemkihtide omakasuahnus ja ideoloogiline pimedus, mitte mingid paratamatud loomulikud asjaolud. Näljahäda oleks olnud soovi korral välditav. Sama lugu on nähtavasti ka 21. sajandi alkoholismi, narkomaania, HI-epideemia ning mitme muugi nuhtlusega. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
