Rain Kooli: sitta kah!
Kiviräha lasteraamatu pealkiri realiseerus pühapäeval. Kevad algas sellega, et keegi oli jätnud otse värava ette hunniku värskeid junne. Tegemist ei ole sugugi esimese korraga. Sama koera omanik – või omanikud – on terroriseerinud meie kortermaja juba pikemat aega. Ilmselgelt mitte kõige väiksema koera seedimisest sõltuvas tahkusastmes olevaid "pomme" on jäetud küll otse trepi kõrvale, küll lihtsalt maja ette kõnniteele... ja üsna tihti ka selle värava ette, millest meie perel on autoga liikvele pääsemiseks vaja väljuda. Niisiis on olnud päris kenasti aega mõelda sellele, milline on inimene, kes roojab teiste inimeste – üsna tõenäoliselt mitte väga kaugete naabrite – ukse- ja väravaesiseid nüüdseks juba mustriks muutunud järjekindlusega. Kuna tegija on liikvel peamiselt hommikupoole ööd, pole ta – veel! – vahele jäänud. Seetõttu on tema isiku kohta vaid oletused. Võib-olla on tegemist mehenässiga, kes sõidab kesklinnas nelisada meetrit poodi kolm meetrit kõrge ja neli meetrit laia linnamaasturiga, mis juba iseenesest sümboliseerib paigast ära egot ja rõhutatud üleolekuvajadust. Aga võib-olla on oma seedehäiretega koeraga liikvel mõni bimbo, kelle äsjane maniküür, kitsas seelik ja põlgus igasuguse musta töö vastu lihtsalt ei lase nii palju painduda, et oma lemmiku järelt koristada. Või on tegemist hoopis häbeliku teismelisega, kellele vanemad koera hommikuti rihmapidi kätte suruvad ja kamandavad, et olgu käidud. Ja no oleks ju ilgelt mark küll, kui oled, käsi junni küljes, ja keegi mööda juhtub minema. Või siis kuulub see õnnetu koer hoopis mõnele vanurile, kes nõukaaegse suhtumise vaimus on elupäevade lõpuni allutatud mõttelaadile, et kõik, mis on väljaspool minu korteri ust, ei puutu minusse. Seda justkui... päriselt polekski. Nii või teisiti – kõigile taolistele koeraomanikele on mul ainult üks sõnum: koera EI PEA omama, eriti tänapäeval, eriti linnas. Kui te ei suuda oma koera eest hoolitseda või tema järelt koristada, ÄRGE VÕTKE TEDA! Nagu... ärge lihtsalt võtke. Kusjuures väljaheidete laotamine kellegi vahetusse eluruumi on vastutustunde puudumise sümptomina mingil tasandil hullemgi kui näiteks prügi metsa alla vedamine. Viimasel juhul on inimesel tavaliselt siiski kas või sügaval hinges piinlik – ta teeb seda kõrvalises kohas, poetab oma kraami vargsi ära ega tule enam tagasi. Või siis vastupidi – ei saa eriti arugi, miks see, mida ta teeb, halb on. Kui aga prügi metsa alla vedav tegelane teinekord tõesti ei pruugi suuta loodusega samastuda ega oma tegude tagajärgi mõtestada, siis seda, mis tunne on enda vahetust elukeskkonnast hunnik rooja leida – ja seda rooja ka oma kätega koristada –, peaks suutma ette kujutada iga inimene. Sitt trepimademel või värava ees on sümboolses plaanis täieliku ükskõiksuse akt – mul on suva! Püsinähtusena on see aga juba suva olemise deklaratsioon, põhimõtteline irdumine meie kultuuriruumi vähimal ühisosal põhinevatest ühiselu normidest. Selline ülim "Sitta kah!"
