Rain Kooli: subjektiivsuse absoluutsus ja absoluutne subjektiivsus
Minu koduköögis sündis pühapäeval õhtul spontaanne arutelu äsja täisealiseks saanud noormehega. Suhtelisuse ja subjektiivsuse eripäradest ja erinevustest. Teema on huvitav – kas miski, mis on suhteline, on oma olemuselt objektiivne või subjektiivne; ning kas subjektiivsus ise on siis lõpuks absoluutne või suhteline. Eesti keele seletav sõnaraamat seletab väljendit subjektiivne nii: ”subjektile või teadvusele omane, sellele vastav või sellest tulenev” ning ”üksikisiku, indiviidi vaatepunktist lähtuv; rohkem isiklikul arvamusel kui faktidel põhinev, isikliku arvamuse kohane”. Suhtelise kohta märgib aga sõnaraamat: ”selline, mis avaldub ainult seoses mõne teise nähtuse või objektiga, sõltuv, tingitud; ainult suhetes käsitatav”. Selle vastand on absoluutne. Abstraktseid mõisteid on parem lahata, kui ankurdada need konkreetsete näidete külge. Teeme siis nii. Võtame kas või tänase peauudise – massiivse rahvusvahelise teabelekke, millega tegelenud uurivad ajakirjanikud on toonud avalikkuse ette paljude avaliku elu tegelaste varjatud rahapesu- ning maksudest kõrvalehiilimisskeeme. Teave ise ja selle põhjal toodetud uudised ei ole kindlasti subjektiivsed, sest selle kõige alus ei ole mingid sahinad ja kuulujutud, vaid kõigutamatud juriidilised dokumendid. Küll aga võivad subjektiivsed olla uudiste põhjustatud reaktsioonid – kes leiab, et talle endale või tema lemmikule on liiga tehtud, kes, et tegemist on räpaste mahhinatsioonidega, mis tulebki päevavalgele tirida. Igaüks reageerib vastavalt oma loomusele, kogemustele jne. Suhteline võib olla aga see, kas maksuparadiisidesse kupatatud summad on suured või väiksed. Oleneb, millega võrrelda. Üldiselt siiski muidugi suurepoolsed, vastasel juhul ei vaevuks keegi sellised operatsioone ette võtma. Teistmoodi lugu on teise tänase peauudise, Narva tüdrukukese Varvara mõrvaga. Olen kindel, et ma pole ainuke, kes leiab, et mõrvari näol on tegemist tõelise moraalse värdjaga ning et tegemist oli koletu teoga. Julgen isegi olla veendunud, et nii arvavad peaaegu kõik Eesti elanikud. Ainult et kas tegemist on subjektiivse või objektiivse vaatenurgaga? Meil ju ei ole mingeid otseseid mõõtühikuid, mille alusel väita, et üks tegu on koletum kui teine. Siiski me tunneme need koledused ära, justkui mingi sisemise kompassi alusel. Ehk siis põhimõtteliselt on meie hinnang subjektiivne. Küll aga muutub see, osana kollektiivsest arusaamisest õigest või valest – ehk kollektiivsest moraalist – oma subjektiivsusest hoolimata korraga mittesuhteliseks, absoluutseks. Laias laastus võib siis öelda, et suhtelisus on oma tähenduse olemuselt pigem objektiivne nähtus. Näiteks üks euro võib tunduda Eesti koolilapsele väike, aga Aafrika perele suur rahaühik – kõik on suhteline, aga sõltub selgelt mõõdetavast taustsüsteemist. Ning samas võib, nagu eelpool viidatud, subjektiivsus teatud harvadel, äärmuslikel juhtudel osutuda ka absoluutseks. Keeruliseks teeb arusaamise aga see, et juba pikka aega on neid mõisteid kasutatud ka teadliku segaduse tekitamiseks. Viimasel ajal on piki veebiavarusi levinud osav komme nimetada just nimelt subjektiivse iseloomuga – ehk mingist kitsast maailmavaatest, ideoloogiast või poliitilisest suundumusest kantud – väljaandeid nii, nagu omaksid just need ainsana objektiivse, kõigutamatu tõe monopoli. Nende subjektiivsest vaatenurgast see muidugi võibki nii tunduda. Tõeliselt objektiivselt on see nii siiski sama vähe nagu on näiteks roheline spektri parim värv. Subjektiiv, kes väidab end olevat objektiiv – see on lihtsalt absoluutne subjektiivsus. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
