Peeter Helme: samm viimse inimese poole
Väide võitlusest eri väärtuste vahel on jama vähemalt praegu valitsevas olukorras, kus teadlikult või alateadlikult valgustusele toetuva ideoloogia kandjad on pööranud Immanuel Kanti maksiimi (lihtsustatult tee teistele ainult seda, mida tahad, et sulle endale tehtaks) absurdseks solvumiskultuuriks. Ja mitte ainult solvumiskultuuriks, vaid millekski veel perverssemaks, nagu kohe selgitan. Järgnevatele mõtetele viis jätkuv kemplemine seoses Okupatsioonide muuseumi ümbernimetamise sooviga, millega kaasnes muuseumis eile avatud näitus „NSFW. Esimehe lugu“, mis esindas Eestit ka mullusel Veneetsia biennaalil. Sellest kaasusest on kirjutatud ja räägitud palju. Kolleeg Rain Kooli pühendas oma päevakommentaari sellele teemale esmaspäeval, samuti esmaspäeval kirjutas ka literaat Mart Soidro 11. aprilli ajalehes Meie Maa juhtumist vaimuka loo. Ei hakka ei Kooli ega Soidro mõtteid kordama. Püüan hoopis vaadelda küsimust veidi üldistatumalt. Nimelt ikka sellesama väärtuskonflikti nurga alt. Niisiis. Okupatsioonide muuseum tahetakse kahe aasta pärast ümber nimetada Vabamuks, sest senine nimi on aegunud ja depressiivne ega vastavat meie ajastu väärtustele. Ilmselt selle rõhutamiseks avati muuseumis ka homoseksualismi käsitlev näitus. Seega on põhjust küsida: mis need väärtused on? Selle koha peal tekib segadus. Aga kui on segadus, siis tuleb minna asjade algusesse. Kadunud Entsüklopeediakirjastuse ”Väike Entsüklopeedia” aastast 2006 defineerib väärtuse järgnevalt: see on „reaalsuse aspekt, asi, nähtus või suhe, mis on inimese olemise seisukohast oluline ja tähenduslik. Väärtused on harilikult vastavuses subjekti vajadustega, teenivad tema huve ja võimaldavad teostada eesmärke.“ Selge. Väärtus on niisiis miski, mida keegi taotleb oma vajadusest ja huvidest lähtuvalt, sest see võimaldab tal teostada oma eesmärke, olla paremini tema ise, ilmselt muuta ka ühiskond iseenda vajadustele ja soovidele paremini vastavaks. Sellest lähtuvalt peaks konkreetse juhtumi raames olema ühel pool vanemaid, mõne meelest suisa aegunud väärtusi kandvad jõud, kelle jaoks on okupatsiooni koleduste meenutamine tähtis; teisel pool aga progressi uskuvad jõud, kes leiavad, et peame minevikust üle olema ning kujundama oma identiteeti kosmopoliitsemaks, väidetavalt avatumaks. Ometi pole olukord üldsegi mitte selline. Ja see viib meid tagasi mu jutu algusesse. Kui võib nõustuda väitega, et meie ühiskonnas valitseb väärtuskonflikt, siis siiski ei toimu meil eri väärtuste vahelist võitlust. Tõsi, väärtused põhinevad tõesti materiaalsete ja immateriaalsete nähtuste võimel olla vahendid millegi saavutamiseks, kuid see pole nii absoluutses mõttes. Kõik väärtused pole nimelt võrdsed – meid kannustavad tagant või meil on baasväärtused (nagu nälja ja janu kustutamine), milleta ei saaks me indiviididena elada ega püüelda järgmiste väärtuste poole. Olgu selleks siis suguiha, mis hoiab elus meie liiki või puhtalt utilitaarsed väärtused nagu seadused ja liikluseeskirjad, millel puudub iseväärtus, kuid mis aitavad meil elada keskkonnas, kus muude väärtuste – kas või sellesama suguiha – poole püüdlemine on muutunud turvalisemaks. Lisaks on meil kõigil esteetilised, samuti täiesti isiklikud ning veel ka sakraalsed või metafüüsilised väärtused – viimased sõltumata sellest, kas keegi on mõne organiseeritud usundi liige või mitte. Alles kõigi nende erinevate, kohati kindlasti ka vastandlike väärtuste kogumi laias laastus tasakaalustatud eksisteerimine teeb meist inimese ja teeb meist ühiskonna. Okupatsioonide muuseumi juhtum ja seal avatud näitus on aga hea näide sellest, kuidas leitakse, et väärtused polegi väärtuslikud. See on samm edasi 20. sajandist, mil totalitaarsed režiimid näitasid kujukalt, kuidas käib ühe teiste seast väljanopitud väärtuse ülistamine ja teiste jalga alla tampimine ja mis sellega kaasneb. Nüüd on astutud samm edasi. Samm niinimetatud viimse inimese poole, kes on vaba kõigest – ajaloost, ühiskonnast, moraalist. Mida see viimne inimene muide tähele ei pane, et ta on vaba ka tulevikust. Aga jah, meil on väärtuskonflikt – ühel poolel on arusaam sellest, mis väärtused on ja kuidas nad toimivad, teisel poolel metsik soov astuda küünte ja hammastega reaalsuse enese vastu. Möödunud laupäevases Postimehe kultuurilisas Arvamus ja Kultuur nimetas ajaloolane Jaak Valge oma artiklis „Kas okupatsioon muutis meid sovetlikeks?“ just sellist ülbust sovetlikuks. Niipalju siis sellest, kelle mõtlemine on suunatud minevikku ja kelle oma tulevikku. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
