Alo Lõhmus: mida teha pagulastega ”Nukitsamehe” näitel
Jutustus algab talupere laste – ehk siis eurooplaste – tungimisega võõrale territooriumile (metsa), kusjuures nende motiiv on saagiahnus marjade (nafta?) korjamisel. Loomulikult jäävad eurooplased võõral maal hätta – eksivad ära. Ööseks suure kivi juurde magama jäänud lapsed leiab Metsamoor ning viib nad oma koju, kus rakendab nad tööle. Kas Metsamoor röövis lapsed (st pani toime terroriakti) või hoopis päästis nad huntidest kubisevast metsast? Vastus sõltub vastaja vaatevinklist, kuid küla meediakanalites käivitunud lihtsustatud propaganda tembeldab metsaelanikud muidugi terroristideks. Igal juhul on selge, et metsaelanikud on hoopis teisest rassist: nad on tõmmud, sakris juustega ning neist juustest paistavad lausa sarvenukid. Nende kodune kombestik, menüü ja hügieen erineb euroopalikest tavadest. Eurooplastes võtab kohe maad tugev rassiline eelarvamus, mis ei kohku tagasi ka metsaelanike dehumaniseerimisest. „Kas tead, Iti,“ sosistab Kusti õele tasahiljukesi kõrva sisse, „asi on halb. Meie oleme vist mõne kurja nõia küüsi sattunud. Inimesest vanaeided ei ole kunagi nii tigedad. Ja siis nägin ma veel, et sel vanamehel, kes seal ahju peal pikutab, niisugused kühmud pääs on, justkui väikesed sarved. See ei tähenda head.“ Tõsi, rassilistest eelarvamustest pole vabad ka metsaelanikud ise – Mõhk ja Tölpa avaldavad soovi lapsed ära süüa lihtsalt seepärast, et nad inimesed. Kuid oma kodus karmi diktaatorina valitsev Metsamoor ei luba neil lapsi puutuda, teisisõnu ta talitseb äärmuslasi. Väga tänapäevaselt mõjub asjaolu, et muidugi on kogu segaduse põhjustanud sotsiaaldemokraadid. Eurooplaste juhi Kusti parteilise kuuluvuse paljastab Metsamoor. „Vaata, kus mul sots!“ hüüatab ta, kui Kusti nõuab kaheksatunnilist tööpäeva. „Mina arvasin seniajani ikka, et ega sotsid sortside – või hmh, näh nüüd! ptüi, ptüi, ptüi! – nojah, et ega sotsid nii sügavale metsa ometi ei tule, aga näe: juba üks otsaga siin!“ Sots Kusti saavutabki töötingimuste mõningase paranemise, kuid laste vabanemisele ei aita tema meetmed kuidagi kaasa, vastupidi, need hoopis süvendavad vangistust – Iti hakkab tasapisi metsaeluga ära harjuma ja Metsamoori juures kodunema. Pääsemise toob hoopis valdurmikitalik kontakti taastamine loodusega, metsa n-ö lugemise oskuse omandamine. Kusti hakkab eneselegi ootamatult mõistma lindude keelt, ta saab sõbralikult linnukeselt täpsed juhised põgenemiseks. Kusjuures on tähelepanuväärne, et nõukogude ajal „Nukitsamehe“ põhjal vändatud filmis on sõbralikust ja päästvast linnust (soomeugri ürgsest veelinnust?) tehtud hoopis metsakollide teener. Kommunistid nähtavasti kartsid, et rahvas võib taibata, et tee vabaduseni viib looduse kaudu, nii nagu Luts ja Mikita juhatavad ning fosforiidisõjast välja kasvanud laulev revolutsioon ka selgesti tõestas. Ent põgenemisel ärkab Iti kristlik südametunnistus – tema hoole alla usaldatud Metsamoori väikest poega Nukitsameest ei saa jätta üksinda maha, sest oma metsiku loomuse tõttu teeks ta endale nähtavasti viga. Täiskasvanud kollid on ju kõik tormanud metsa rahapada kaevama. Kustit väikest Nukitsameest kaasa võtma veendes tüdruk sisuliselt tsiteerib Mäejutlust: „Ära parem löö. Katsume heaga. Tead, Kusti – sa oled alati tubli poiss olnud –, mis sa arvad, kui me ta õige ühes võtaks? Kangesti kahju on teda siia maha jätta, pealegi kus ta nii karjub.“ Iti tegelaskujus on jutustuses nähtavasti ennustatud kristlikku demokraati Angela Merkelit, pagulastele Euroopas varjupaiga andmise suurimat eestkõnelejat. Itil õnnestubki Kusti nõusse saada, nii et poiss soostub Nukitsamehe lausa oma kukil külasse kandma. Kodutallu (Euroopasse, Eestisse) jõudes on kõik rõõmsad laste pääsemise üle, kuid nendega kaasa tulnud pagulane põhjustab paksu verd, eriti vanemas põlvkonnas. „Laps on laps küll,“ vastab Ema (rahvas), „aga see laps on niisugune veider… must teine ja… ja need nukitsad, mis tal pääs on – nendega ei taha ma nõus olla. Mina ei ole niisuguseid lapsi enne näinud ja ei taha tema külge nagu hästi puutuda. Ma kardan koguni, et see õige laps ei olegi.“ Külakogukonnas esineb vihakõnetki – Nukitsameest narritakse mustlaseks ja Mooramaa meheks ning tal soovitatakse oma tõmmu nahk ometi kord veega puhtaks pesta. Nukitsamees jääb Isa (riigivõimu) otsusel küll tallu, kuid tema kasvatamise kogu raskus langeb halastava südamega Iti õlule. Esineb tõsiseid integratsiooniprobleeme – Nukitsamees teeb pahandust, peab end ebaviisakalt ülal, kaldub koguni agressiivsusele. „Ma ei tea, mis teha,“ kaebab Iti vennale pisarsilmil. „Ta oli üksvahe juba kaunis sõnakuulelik poisike, aga praegu on päris käest ära. Mida suuremaks kasvab – seda koeremaks läheb. Ma õmblesin talle ema abil püksikesed jalga, et ehk jääb vähe taltsamaks – aga ei aita midagi: püksid on ühtelugu märjad, mind aga lööb ja katkub juukseist veel rohkem kui enne.“ Sügisel saab Kusti linnult teada, et Metsamoori pere on oma elukoha maha jätnud ning teadmata kadunud. Metsamajake on tühi. Saab selgeks, et pagulase tagasipöördumine kodumaale ei ole enam võimalik, kokkupuude lastega (st Lääne tsivilisatsiooniga) on selle hävitanud. Alles nüüd hakkab talupere pagulase integreerimist tõsiselt võtma. Sots Kusti hakkab kasvatustööst rohkem osa võtma, rakendades vajadusel ka rangemaid korrakaitsemeetmeid, st vopse ja plakse. Algul Nukitsameest võõristanud Ema ja Vanaisa saavad vastumeelsusest üle ning hakkavad temasse suhtuma nagu lihtsalt lapsesse ehk nagu inimesse. Kui Kusti ja Iti ükskord õuna pärast tülli lähevad (st puhkeb traditsiooniline erakondlik kemplus riigieelarveliste vahendite jagamisel), siis seab Ema neile Nukitsameest koguni eeskujuks ning annab õuna talle. Jõuluõhtul (Kristuse sünnipäeval) saab Nukitsamees kinke võrdselt teiste lastega. Ning säärane võrdne kohtlemine teeb imet – Nukitsamehe tume nahk hakkab heledamaks muutuma ja nukitsad, mis ei allunud sotsi katsetele neid jõuga maha viilida, murenevad iseenesest. Nukitsamees integreerub viimaks täiesti kooliküpseks ja saab ühiskonna täisväärtuslikuks liimkeks, vaja on vaid toimetada viimased formaalsused: ristimine ja sünnitunnistuse väljastamine. See põrkub konservatiivsete kirikuringkondade vastuseisule. Kirikisand teatab, et „niisugust poissi ta igatahes ristida ei või“. Kuid Tallinna piiskop sekkub ja teatab: „Et meil on demokraatlik vabariik, siis on kirikuõpetajate kohus ristida iga last, kui lapse vanemad seda soovivad.“ Inimõigused ja kristlikud põhimõtted on jalule seatud, vanameelsed seljatatud. Ristimisel muutub Nukitsamees lõplikult külalapseks, saab nimeks Ants ja läheb kooli. Kui me käime Lutsu juhatatud teed, siis läheb ka meil kõik hästi. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
