Rain Kooli: elu pärast Brexitit ehk aga nüüd on jaanituledel burnout*
On ju enesestmõistetavalt loogiline, et kui inimene rakendab oma maailmakäsituse teenistusse mõtlemise asemel soovmõtlemise, analüüsi asemel emotsioonid, on tema vaatenurk lõpuks paratamatult ekslik. Samamoodi nagu on tihedas udus võimalik mööda sõita tuttavast teeotsast, nagu võib pimedas lüüa ennast valusasti vastu uksepiitu ja purjus olles hinnata valesti oma võimeid, tekitavad ka kujutelmad inimese ümber hägu, mis takistab vahedat vaadet ja jahedat kaalutlust. Võtame lihtsa näite – suhtumine ”40-aastasesse neitsisse” ehk kõigiti täisealisesse, isegi keskea lävepakul olevasse naisesse või mehesse, keda ”üldsus” – tähendagu see siis kogu ühiskonda või koduküla klatšimoore – pole kunagi ühegi partneriga näinud. Kuna ümbritsevas kogukonnas kipub valitsema mingi (lõdvapoolselt) konsensuslik ettekujutus sellest, kuidas üks inimene oma elu peab elama, tehakse mainitud näidete puhul kiired järeldused. Frigiidne. Lesbi. Homo. Aseksuaalne. Friik. Lihtsalt luuser. Kusjuures – kui selline kujutluspilt on saanud eksisteerida piisavalt kaua, et muutuda tegelikkuseks (reaalselt ikkagi mitte päris tegelikkuseks, vaid inimeste ettekujutuseks tegelikkusest), on seda päris keeruline väärata ka siis, kui korraga ilmub lagedale hulk kujutelma kummutavaid tõendeid. Näiteks läheb põliseks vanatüdrukuks tembeldatud naine mehele ja saab lapse või ilmub homoseksuaalseks peetud mees avalikkuse vaatevälja koos naissoost kallimaga. Ei, pole tõsi! See on ainult etendus! Trikk üldsuse eksitamiseks!, lärmab arvestatav osa sellest üldsusest – tajumata, et tegelikult klammerdutakse oma eksituse külge, kaevudes peadpidi üha sügavamale liiva alla, mitte ei olda õnnistatud tõenägijad. Ja oleks siis, et erinevate (eksi)kujutelmade küüsis oleks vaid nn pööbel. Oo ei, oma pilvelosse on võimelised looma ka pealtnäha täiesti haritud ning edukad inimesed. Ja siis me imestame, kuidas üks Brexit võimalikuks sai… Võtke aastakümneid kestnud Euroopa Liidu vastane propaganda briti meedias, eeltoodud inimloomuse tahud ning loomulikult ka Euroopa Liidu niiditõmbajate tehtud vead aegadel, mille uniooni võimukabinettides oma jõudu tunnetades samuti kujutleti – näiteks seda, et üha paisuv bürokraatiamasin, direktiivirägastik ja ülereguleerimine ei jää tagasilöökideta. Võtke kõik see ja pange rändekriis püssirohuks ning populismilaine süütenooriks. Nii saigi. Nüüd aga on jaanipäev läbi. Ja jaanituledel on burnout*. *burnout – läbipõlemine (ingl. k.) ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
