Urmas Vadi: talendid koju, kas või postuumselt
Esmaspäeval oli Karl Ristikivi sünniaastapäev. Ei midagi suurt ega ümmargust, aga sünnipäev ikkagi. Teadupärast Ristikivi suri Rootsis ja ka tema põrm on seal. Alles kevadel see oli, kui Marie Underi säilmed sai toodud tagasi isamaale. Paljude kultuuriinimeste jaoks oli see oluline asi, kas ka Underi jaoks, seda ei tea, tema on juba surnud. On tekkinud isegi küsimus, kas ei võiks ka meie teisi suuri surnuid kodumaale tagasi tuua. Ja et ehk võikski Ristikivi olla järgmine. Miks mitte. Meie kirjandus on ikkagi veel nii noor, palju meil neid olulisi kirjanikke ikka on? Vähe on. Ja kui nad veel ilma peal laiali on, on tunne nagu naisel, kes ootab koju oma meest, keda ei tule ega tule. Paratamatult tekib paralleel kampaaniaga Talendid koju. Ja kui meil pole oodata elavaid talente, siis võiksime me koju kutsuda kõik surnud talendid. Ristikivi, Gailit, kindlasti ka Wiiralt. Muidugi meenub Betti Alveri luulerida – et meie suuri surnuid ei kamandaks keegi. Samas ega me ei tea, mis ühele või teisele surnule hea on. Võtame või meie ühe suurima surnu Lydia Koidula. Me kõik teame, kuidas ta Kroonlinnas kannatas ja on hea, kui ta on nüüd tagasi Eesti mullas, olgugi, et ta oli seal mullas oma mehe kõrval. See on delikaatne küsimus, kas Koidula jaoks oli oluline rohkem tema mees või Eestimaa. Aga kui me vaatame, kui palju Koidula kirjutas oma luules isamaast ja kui palju meestest, siis on selge, et kaalukauss vajub Eestimaa kasuks.  Me mõtleme ärevusega tulevikule – kes küll hakkab maksma meile pensioni? On selge, et elavaid meil selleks ei ole. Seepärast tuleks panustada surnutele.  Kui see kampaania käima peaks minema, siis ei peaks neid säilmeid vaid ainult ühte kohta matma, vaid terve Eesti võiks sellest osa saada. Väike reliikvia siia, kotike tuhka tänna, me kõik võiksime saada sellest osa, mitte ainult Metsakalmistu. Tegelikult peaks selle kampaania peaks liitma meie uue haldusreformiga. Ja need vallad, kes ühineda ei taha, saaksid boonuseks näiteks kümme grammi Gailitit, isegi kui sellel vallal otseselt Gailitiga midagi ühist ei ole. Nüüd saab olema. On selge, et kogu Eestit me oma suurte surnutega katta ei jõua, meie maa on küll väike, aga suuri surnuid on meil veel vähem. Seepärast, kui näiteks Wiiralti toomiseks läheb, siis võiks sealt veel kedagi kaasa võtta. Oscar Wilde, Jim Morrison, Moliére, Balzac, Edith Piaf. Muidugi võib öelda, et need pole meie suured surnud, aga siis, kui nad jõuavad Eestimaale, saavad meie omaks. Lisaks me kõik teame, et meie iive on negatiivne, mis tähendab ka seda, et võimalus suurkujude sünniks on samuti aina väiksem, mis siis veel suurtest surnutest rääkida. Me mõtleme ärevusega tulevikule – kes küll hakkab maksma meile pensioni? On selge, et elavaid meil selleks ei ole. Seepärast tuleks panustada surnutele, isegi kui nad pole eestlased, vaid nii-öelda pagulassurnud, aga see-eest suured-kuulsad. Sellest saaks uue turismimajandusharu, Eesti muutuks museoloogiliseks riigiks, lausa reliikviaks. Selles valguses pole ka Rail Baltic nii tarbetu, sest siis saab liikumist olema igas suunas. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
