Juhan Kivirähk: poliitikast on võõrandunud üha enam valijaid
Kolmapäevases ETV saates „Foorum“ arutati kahe suure erakonna „personaalküsimusi“ – tunti huvi, milleni võivad välja viia Keskerakonnas ja Reformierakonnas kohuvad sisevastuolud. Kahe erakonna esindajad ise väitsid, et midagi erilist nende ridades ei toimu ning eriarvamuste olemasolu kuulubki normaalse demokraatliku protsessi juurde. Poliitikavaatlejate analüüsid seevastu kipuvad toimuvas nägema tõsist poliitilist maavärinat, mis võivat viia küll valitsuse lagunemiseni, küll erakondade lõhenemiseni või muude hirmsate tagajärgedeni. Täiesti võimalik, et Keskerakonnas ja Reformierakonnas toimuv mingil hetkel taolise maavärina esile kutsubki, kuid vähemasti praegu ei anna avaliku arvamuse seismograaf veel mingit märki sellest, et kirgede torm poliitilisel näitelaval kodanike eelistusi oluliselt mõjutaks. Kui heitsin esimese pilgu värske arvamusuuringu andmetabelitele, arvasin esiotsa, et kolleeg on mulle kogemata saatnud eelmise kuu tulemused – erakondade toetused olid üks-ühele samasugused nagu septembris. Näib, et meie poliitikud võivad kas või nahast välja pugeda, üksteist sõimata ja kiruda, Kremli-meelseteks tembeldada ja maapõhja needa – tavavalijale on see kõik nagu hane selga vesi ning Keskerakonna ja Reformierakonna reiting püsib vankumatult kõrgel tasemel. Tegelik toetus on väiksem Nende vastajate hulgas, kes küsitluses oma eelistust väljendasid, on oktoobris seega endiselt võrdse toetusega liidrid Keskerakond ja Reformierakond vastavalt 26 ja 25 protsendiga. Järgnevad Sotsiaaldemokraatlik Erakond (12%), EKRE (10%), Vabaerakond (9%) ning Isamaa ja Res Publica Liit (7%). Parlamendivälistest erakondadest mahub pildile vaid Erakond Eestimaa Rohelised (2%), üksikkandidaati toetaks 8 protsenti. Siiski ei tohiks mööda vaadata ühest olulisest erinevusest võrreldes eelmise küsitlusega. Nimelt on viie protsendi võrra kasvanud nende kodanike osakaal, kes ei toeta ühtegi erakonda või kes ei oska või ei soovi oma eelistust öelda. Selliseid vastajaid on 35 protsenti kõigist valimisealistest kodanikest, kusjuures seda on rohkem, kui leidub kahe suurima toetusega erakonna valijaid kokku. Nimelt on Keskerakonna ja Reformierakonna toetus kõigi valimisealiste kodanike hulgas vastavalt 17 ja 16 protsenti ehk kokku 33%. Seega – tegelikkuses on erakondade toetus paari protsendi võrra septembrikuisest väiksem: Keskerakonda toetas septembris 19 ja Reformierakonda 18 protsenti kõigist kodanikest. Kuid kuna eelistust mitteväljendanud vastajad jäetakse toetusprotsentide arvutamisel kõrvale, ei lase see langust välja paista. Selline andmete näitamise viis muudab erakondade reitinguprotsendid küll võrreldavaks riigikogu valimiste tulemustega, kuid jätab varju valijaskonna märkimisväärse osa võõrdumise riigist ja poliitikast. Seetõttu paistabki poliitikamaastik vaikelusse hangununa. Kui kauaks selline vaikelu võiks püsima jääda? Kuigi erakondade sisepinged on poliitikast huvitatumale publikule juba pikka aega silma torganud, siis muutused laiema avalikkuse hoiakutes leiavad aset ilmselt alles siis, kui poliitikute omavaheline kemplemine mingite reaalsete tulemusteni jõuab. Keskerakond läheb novembri alguses vastu ühtedele oma ajaloo olulisematest otsustest. Kui seni on erakonda Edgar Savisaare ja tema oponentide vastasseisule toetanud nii ühe kui ka teise leeri pooldajad, siis pärast senise erakonna juhi langemist võib pilt muutuda. Kui aga pärast Keskerakonna kongressi peaksid käivituma katsed uute võimukoalitsioonide loomiseks Toompeal, tooks see kahtlemata kaasa olulisi muudatusi ka teiste erakondade toetusprotsentides. Samas ei tarvitse tänaseks üles köetud poliitilised kired sugugi kardinaalsete muudatusteni viia. Keskerakond teeks kahtlemata targasti, kui püüaks ka pärast erakorralist kongressi ühtsena jätkata. Ka Reformierakonnas ei tarvitse osade erakondlaste rahulolematus sugugi mingi võimupöördeni viia – status quod on alati turvalisem säilitada. Muutusi erakondade reitingutes võib oodata ka siis, kui poliitikud omavaheliste arveteõiendamiste asemel asuvad tegema seda, milleks valijad nad Toompeale lähetasid. Siis oleks erakondadel oma toetusele lisa loota ka nende kodanike seast, kellel täna erakondlik eelistus puudub. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
