Vanglausk ehk miks usume vangistusse?
Karistuste karmistamine kerkib aeg-ajalt ikka päevakorda, olgu see siis põhjustatud reaktsioonist mõnele koletule teole või pikemalt haudunud ettepanekule karistada rikkujaid rangemalt.  Vahel potsatab viiteid, justkui oleks avalik arvamus väga tugevasti karmide karistuste poolt. Akadeemik Jüri Allik näitas kevadel meie hirmudest kõneledes ja Saar Polli küsitlusele tuginedes, et 71% Eesti rahvast pooldab surmanuhtlust ning surmanuhtluse pooldajate osakaal on viimastel aastatel tõusnud. Samuti arutles Jaan Ginter kevadel roolijoodikute karistuste karmistamist kommenteerides, et Eesti avalik arvamus on tugevasti karmide karistuste poolt. Nüüd on teema taas päevakorral, kuna hiljuti jõudis valitsusse eelnõu, millega karmistatakse karistusi korduva joobes juhtimise eest. Samuti on justiitsministeerium kutsunud arutlema viiside üle, kuidas kohelda ohtlikke kalduvuskurjategijaid, näiteks kehtestades kohustusliku eluaegse vangistuse vähemalt teist korda tapmises süüdimõistmise korral. Uuring: käputäis ühiskonnast on karistushimuline Üks võimalus karistuste karmistamisele vaadata on läbi avaliku arvamuse ehk uurida, mida avalikkus tahab. Avalik arvamus ei pea küll olema seadusemuudatuste otsustamisalus, ent arvamuse mõju poliitilistele otsustele ei saa alahinnata. Kui mõne teise teema puhul võib tekkida olukord, et avaliku arvamuse asemel on kõlama jäänud hoopis kellegi hägune tunnetus arvamusest, siis antud juhul oleme paremas seisus. Tänu 2014. aastal justiitsministeeriumi eestvedamisel läbi viidud elanike karistushinnangute uuringule teame, mida inimesed karistustelt ootavad. Ja sealt selgub – nagu ühes varasemas Šveitsi uuringuski –, et ühiskonnas eristub käputäis eriti karistushimulisi inimesi, kuid valdav osa inimestest ei soovi kurjategijatele karme karistusi. Paljuski sõltub karistushinnang sellest, millisest kuriteost jutt käib. Enim ihuksid inimesed hammast korduvkurjategijate peale. Kõige leebemalt koheldaks esmakordselt vahele jäänud perevägivallatsejat – temale sooviks vangistust neli protsenti inimestest. Kõige karmimalt koheldaks retsidiivist murdvarast – tema vangistaks üheksa inimest kümnest. Valgekrae kurjategijat sooviks vanglas näha märksa vähem inimesi kui murdvarast, vaid kaks kümnest. Ju ei tajuta teda nii ohtlikuna. Vangistus pole ainus karistusviis Paljuski kujundab inimeste karistushimu see, kui palju nad tunnevad vangistuse alternatiive ning aduvad karistuse sisu ja eesmärke. Samuti, kui palju nad konkreetsest juhtumist teavad. Eestis, paistab, on vangistus kujunenud karistuse sünonüümiks: ütled karistus, mõtled vangistus.  Ennetähtaegset vabanemist peetakse puhkuseks, kui ei mõisteta sellega kaasnevaid piiranguid ja kohustusi. Tegelikult ei saa seda puhkuseks nimetada, sest kurjategija peab osalema sotsiaalprogrammis, saama loa töökohavahetuseks, ilmuma regulaarselt kriminaalhooldaja jutule, heastama tekitatud kahju jne.  Ennetähtaegset vabanemist peetakse puhkuseks, kui ei mõisteta sellega kaasnevaid piiranguid ja kohustusi. Tegelikult ei saa seda puhkuseks nimetada, sest kurjategija peab osalema sotsiaalprogrammis, saama loa töökohavahetuseks, ilmuma regulaarselt kriminaalhooldaja jutule, heastama tekitatud kahju jne. Alternatiivkaristusi toetamisel on oluline ka ohvri seisukoht. Alternatiive toetatakse rohkem, kui teatakse, et see ohvritele sobib. Kusjuures, ohvrid ei olegi tegelikult väga kättemaksuhimulised. Seega võib arvata, et kolmandale osapoolele tekitavad tugevaid emotsioone hoopis krimiuudised, mis vahendavad ohvrite nõretavaid lugusid ja seeläbi hakkame ka võhivõõraste kannatustele kaasa elama ning tunneme viha nende saatuse kujundajate suhtes. Viha omakorda vallandab soovi kätte maksta ja siit edasi järgneb emotsionaalne samm: mis oleks parem võimalus kätte maksmiseks kui pätt trellide taha saata. Milleks üldse karistust vaja on? Karistushinnangutes on inimesed üsnagi konservatiivsed. Nad teavad küll, et vangla kurjategijat ei paranda, aga soovivad eelkõige ikkagi harjumuspäraselt vangistust. See võib olla seetõttu, et ei olda alternatiividega kursis. Ja kui õigussüsteemis puuduvad head alternatiivid vangistusele, polegi muud valikut kui karmilt karistada. 96% Eesti inimestest arvab, et karistuse eesmärk oleks kurjategija karistamine. Sama suur hulk loodab, et sellega korvatakse kannatanule kahju ning et kurjategija mõistaks karistuse saamisel oma teo tagajärgi. Seitse inimest kümnest soovib näha kurjategija ja ohvri lepitamist. Kõiki neid eesmärke korraga saavutada on päris keeruline – kuriteo, kurjategija ning ohvri suhete sasipundar on selleks liiga suur ning nii saabki karistamine eesmärgiks iseeneses. 2009. aastal uuriti Eesti elanikelt, millist karistust inimesed sooviksid teleka näpanud 21-aastasele mehele, kes on murdvarguses süüdi tunnistatud teist korda. Veidi üle poole ehk iga teine vastaja soovis talle üldkasulikku tööd (57%). Trellide taha oleks ta saatnud pea iga neljas vastanu. Kusjuures vangistuse soovijate arv on varasemaga võrreldes kahanenud. Selle uuringu tulemuste kujunemisel mängis rolli ehk ka see, et vahepeal oli Eestisse juurde tekkinud uusi karistusalternatiive. Eelmainitud efekti on märgatud ka mujal. Kui Soome otsustas 1960ndatel üle öö oma karmi karistuspoliitikat leebemaks muuta, tuli sellele peagi järgi ka avalik arvamus ning soomlaste arusaamad muutusid. Õigusemõistja saab karistamisse suhtumist muuta Inimeste karistushinnangute kujundamisel on päris oluline roll kanda õigusemõistjatel. Oxfordi ülikooli kriminoloogia professori Julian Robertsi sõnul mõjutab kohtunike usk kriminaalhooldusesse seda, kui palju nad seda vangistuse alternatiivina määravad. Kui kohtunikud alternatiividesse ei usu, määravad nad karistuseks pigem vangistuse. Aga kui ka kohtunikud ei usu alternatiividesse, siis ei usu teised ka. Kusjuures, vangistuse pooldajaid on üldiselt enam madala arengutasemega riikides - peamiselt Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas.  Eesti tüürib praegu vangide arvu poolest Euroopa Liidu esikolmikus koos Läti ja Leeduga. Maailma mastaabis oleme lisaks vangide arvule ka vangistuse pikkuse suhtes esirinnas.  Eesti tüürib praegu vangide arvu poolest Euroopa Liidu esikolmikus koos Läti ja Leeduga. Maailma mastaabis oleme lisaks vangide arvule ka vangistuse pikkuse suhtes esirinnas. Need kaks näitajat peegeldavad aga karistuspoliitilisi valikuid, mitte kuritegevuse taset. Statistika kinnitab, et kuritegevuse hulk pidevalt langeb. Teisisõnu pole meil vange mitte selle pärast palju, et kuritegevus eriliselt lokkaks, vaid seetõttu, et oleme otsustanud seadusrikkujaid võimalikult karmilt kohelda. Alternatiive tuleb kasutada valikuna, mitte lisana Mitmetes riikides on karistusviisina hakatud ohtralt kasutama üldkasulikku tööd ja elektroonilist järelevalvet. Näiteks pannakse seadusrikkujad lehti riisuma või teepervedelt prahti koristama. Paraku on Šveitsi teadlane Marcelo F. Aebi koos kolleegidega jõudnud tulemusele, et selmet ühiskondlikult kasulikku tööd (ÜKT) vanglakaristuse asemel kasutada, nagu see esmalt mõeldud oli, on ÜKT-d hakatud määrama vangistusele lisaks. Karistuste koguarv muudkui kasvab ja n-ö kalu koguneb võrku muudkui juurde. Alternatiiviks võiks olla ka lepitamine, millest võiksid kasu saada nii ohver kui kurjategija. Korduvkuritegevuse vähendamiseks tuleks tegeleda eelkõige kuritegevuse põhjuste, mitte niivõrd kättemaksuga. Miks ei paista karistus alati õiglane? Avalikkusel on sageli vaid pealiskaudsed teadmised konkreetse kuriteo kohta. Teisalt on ilmnenud, et mida enam detaile inimesed kuriteo kohta teavad, seda leebemalt soovitakse karistada. Näiteks on leevendavateks asjaoludeks kujunenud teadmine, et kurjategijal oli raske lapsepõlv, mil ta elas hirmu ning vägivalla käes. Sageli on need asjaolud teada kohtunikele, aga mitte nendele, kes emotsionaalseid krimiuudiseid ahmivad, mistõttu tekibki vahel ebakõla kohtunike ja avaliku arvamuse vahel, justkui kohtunikud jätaksid pätid õiglaselt karistamata. Niisiis: kui avalikkus teaks enam karistusalternatiividest - mida ka Eestis vangistusele lisaks on - ja nende töökindlusest, pooldataksid nad vangistust vähem. Karmide karistuste eelistamine iseeneses on vaid mõnede üksikute pärusmaa, paljud trelle ei eelista ning mõistmise ja teadlikkuse tõstmiseks aitaks ka see, kui õigussüsteemi töötajad ise alternatiividesse uskumisega eeskuju näitavad ja oma valikuid ühiskonnale lihtsate sõnadega selgitavad. 6. novembrini kestab justiitsministeeriumi esseekonkurss “Kiviaeg ja lend Kuule kriminaalpoliitikas”, millega julgustatakse Eesti inimesi arutlema kriminaalpoliitika tuleviku üle ning otsitakse seni kasutamata võimalusi kriminaalsüsteemis. Mari-Liis Sööt ei osale küll selle kirjatükiga konkursil, kuid julgustab diskussiooni avama. Parimad tööd avaldatakse ning nende autoreid premeeritakse
