Jurist: pardakaamerate videote internetis jagamine on kui omakohus
Kõige lihtsam näide kasvanud valvekaamerate kasutamisest on näha kortermajade juures. Tihti ostab korteriühistu kaamera, et hoida silm peal näiteks maja parklas toimuval. See ongi lubatud, kuid silmas peab pidama üht olulist detaili: see, et mingi piirkond on valve all, tuleb teha selgeks, korteriühistu peaks välja panema sildi. „Põhimõte on see, et isikul, kes kaamera vaatevälja võib sattuda, oleks võimalik seda vältida,“ selgitas vandeadvokaat Tambet Toomela „Terevisioonis“.  „Põhimõte on see, et isikul, kes [valve]kaamera vaatevälja võib sattuda, oleks võimalik seda vältida,“ selgitas vandeadvokaat Tambet Toomela „Terevisioonis“.  Korrektne oleks sildi juurde märkida ka see, kes andmeid kogub ehk nt korteriühistu nimi. See on vajalik näiteks juhtudel, kui inimene avastab interntist, et on enda teadmata sattunud videosse, mis näitab parklas juhtunud kuritegu, olgugi, et tal pole kuriteo ja video kontekstiga mingit seost. Toomela sõnul tuleks siis võtta esimese asjana ühendust video omanikuga ehk meie näite puhul korteriühistuga. Kui ühistu videot ei kustuta, on õige teha järgmine käik andmekaitseinspektsiooni. Kõige viimane võimalus oleks kohtusse pöördumine, kuid Toomela peab seda pigem teoreetiliseks kui reaalseks abikohaks. Õiguse võib tõesti saada, aga et selleni jõuda, tuleb tasuda kopsakas arve. Enese teadmata filmi peategelaseks – koolis? Internetis ringleb ka videosid, mis on filmitud koolis, ainetunnis. Peategelasteks saavad õpetajad või hoopis klassikaaslased. „Klassiruumis filmimine peaks olema alati keelatud, sest klassiruum ja koolitunnis toimuv ei ole avalik koht,“ sedastas jurist Merlin Liis. Ta lisas, et valvekaamerate kasutamine koolis on lubatud, kuid siiski on filmijal kohustus anda märku, et ruumis viibijad võivad videopilti sattuda. Virtuaalne häbipost – 21. sajandi omakohus Pardakaameraid ehk nt autost liiklust filmivad kaameraid kasutavad liiklejad oma sõnutsi selleks, et õnnetuse tekkimisel oleks selge tõend sellest, kes oli süüdi. Nii jäävad ära vaidlused kindlustajaga. „Kui vaadata, mis tegelikult praktikas toimub, kasutatakse pardakaamerate salvestusi meedias omakohtu pidamiseks,“ tõdes Toomela. Tema sõnul jõuab internetti valitud osa materjali, mis on tihti monteeritud ja ei pruugigi alati kajastada õigusrikkumist. „Üritatakse luua negatiivset fooni, muuta inimene naerualuseks ja anda rahvale võimalus öelda: „Näe, vahi lolli!“  „[Pardakaamera video internetti riputamisega] üritatakse luua inimese kohta negatiivset fooni, muuta inimene naerualuseks ja anda rahvale võimalus öelda: „Näe, vahi lolli!“  Mainekahjustus on lihtne tekkima, eriti juhul, kui saata video mõnda veebitoimetusse, mis selle veel laiematele massidele avalikuks teeb. „Seda tuleks minu arvates hakata kuidagi piirama. See on minu arvamus,“ viitab Toomela toimetuse vastutustundele. Võimalust kahju korvamiseks väga ei ole. Vandeadvokaadi sõnul on isikuandmete kaitse reguleeritud Eestis üsna õhukese seadusega. „See on reguleeritud liialt mahukate ja keerukalt kirjutatud juhistega,“ märgib Toomela. See tähendab, et inimesed ei isegi ei tea, milline on süsteem nii valvekaamera paigaldaja kui ka avalikku häbiposti või tahtmatult videosse sattumise korral. Toomela näeb lahendusena ametiasutuste sekkumist, sest kohtuuste kulutamine on ebaefektiivne, kuid videote tegemine ja jagamine kasvab meeletu kiirusega.
