Rain Kooli: kõige hirmuäratavam kloun
Sel aastal on maailma tabanud jubeklounide laine. Klounideks riietunud inimesed on eri riikides kaasinimesi hirmutanud, ähvardanud ja mõnel juhul ka rünnanud, tekitades kohati suisa hüsteeriataolist ärevust. USA-s täna ajaloolise valimistulemusega lõppenud valimiskampaania annab aga alust arvata, et kõik hirmu äratanud klounid kokku ei ole tegelikult nii ohtlikud kui see üks, kellele peatselt antakse üle Valge Maja võtmed.  Tänase päeva suurim õpetus kogu maailma poliitanalüütikutele on, et kui keegi seni veel arvas, et vastutustundetu klounaad on siiski miski, mille eest valijad kas või lõpumeetritel ikkagi n-ö ära karistavad, siis Ühendriikide ajaloo teisel 9 ja 11-ga seotud märkimisväärsel päeval pole see enam tõsi.  Kuidas ma nii ütlen vastvalitud Ameerika Ühendriikide presidendi kohta? Vastus on, et üsna lihtsalt. Selleks ei lähe vaja mingit erilist värvi klaasidega prille ega mingit ideoloogilist suunitlust (ausalt öeldes ei olnud ma ka mingi eriline Hillary Clintoni pooldaja). Donald Trump pole kogu valimiskampaania käigus – rääkimata ajast enne seda – mitte ainult esinenud klounina, vaid teinud vastutustundetust klounaadist uue poliitilise stiili. Nõrkeksime siin hulgakaupa, kui kõik näited kokku lugeda. Need, kes on uudiseid jälginud, teavad, millest jutt. Tänase päeva suurim õpetus kogu maailma poliitanalüütikutele on, et kui keegi seni veel arvas, et vastutustundetu klounaad on siiski miski, mille eest valijad kas või lõpumeetritel ikkagi n-ö ära karistavad, siis Ühendriikide ajaloo teisel 9 ja 11-ga seotud märkimisväärsel päeval pole see enam tõsi. Ei karista. Hoopis premeerivad. Miks siis? Kuidas nii? Mitmel põhjusel. Loomulikult on oma osa ka sellel võõrandumisel, mida kogevad oma varasema elatustaseme või -allika kaotanud töölisklassi ja madalama keskklassi ameeriklased. Või turvatunde otsimisel, mille ajel on valmis ükskõik kui näilise jõu külge klammerduma need, keda pelutab muutuv ja ebaturvalisena tunduv maailm ning arengud, mis on hoomamiseks lihtsalt liiga keerulised.  Trumpi kampaania andis legitiimse kanali anarhialikule algele inimeste loomuses.  Aga samas oleks see Trumpi edule liiga üheülbaline seletus. Tegelikult suutis ta oma kampaaniaga panna liikvele ka palju sügavamad jõud USA kodanike hinges, jõud, mida võib-olla kirjeldab kõige paremini karm fantaasia filmis ”Puhastus” (”The Purge”) – ja ma ei mõtle siinkohal Sofi Oksaneni romaani ekraniseeringut. Trumpi kampaania andis legitiimse kanali sellele anarhialikule algele inimeste loomuses, mis kõige leebemal moel võib väljenduda lihtsalt poliitilises ”pullitegemises”, kõige räigemal aga… no, Trumpi tulihingeliste toetajate hulka mahtusid ka kurjakuulutava Klu Klux Klani liikmed. Trumpi ja tema kampaania iseloomustamiseks ei sobi isegi sõnad konservatiiv ja konservatiivne koguni nende senistes kõige äärmuslikumates tähendustes. Konservatiivsus on alati endas hoidnud teatud väärtusi ja väärikust. Donald Trump ei esinenud kuni tänaseni mitte konservatiivi, vaid labase platnoina, kellele miski pole püha.  Järgmised tulijad peavad vinti üha uuesti ja uuesti üle keerama, et valijate hinges ja meeltes üldse miski liigahtaks.  Hirmuäratav on Donald Trumpi valituks osutumises aga aspekt, millele kampaania käigus või võidueufoorias tavaliselt ei mõelda. Kui tema kampaania nihutas lubatu piirid kaugele üle selle, mida seni on USA kõrgtaseme poliitikas äärmuslikuks peetud, siis selle kõigega on paraku nii, et lubatu piiride nihutamisele ei järgne kunagi tagasiliikumist. Vastupidi, iga järgmise korraga on vaja üldsuse tähelepanu võitmiseks need piirid mitte ainult saavutada, vaid ka ületada. Seega – järgmised tulijad peavad vinti üha uuesti ja uuesti üle keerama, et valijate hinges ja meeltes üldse miski liigahtaks. Pärast Trumpi on aga üsna raske ette kujutada, kuhu seda vinti enam üldse keerata annaks. Samas on ta saatnud kogu maailma signaali, et räme, faktidele sülitav ja valimatult lahmiv kampaania on tulemuslik. Copycat’e, ahvijaid on kindlasti kerkimas üle maailma – ning jube mõeldagi, kuhu tema stiili ületada püüdjad välja jõuavad.  Eesti ainuke lootus on Trumpi ootamatu totaalne muutumine – et valimiskampaania käigus kõike võimalikku suust välja ajanud mees leiab endast korraga riigimehelikkuse.  Donald Trumpi valikule on valuliselt reageerinud maailma turud, mis pikemas perspektiivis võib viia üleilmse finants- ja majanduskriisini. Tema välispoliitika on segu ohtlikust hüplikkusest ja põhimõttetust kõik laual -stiilis relatiivsusest ning samas protektsionistlikust ning sissepoole pöördumist rõhutavast suundumusest. Nii majandus- kui ka turvalisuspoliitiliselt suuresti ülejäänud läänemaailmast sõltuva Eesti taolise väikeriigi jaoks on tegemist kõhedust tekitava olukorraga, mille peale võivad hurraa hüüda vaid need, kelle arusaama maailmast toonitab reaalsuse asemel soovmõtlemine. Kergete mööndustega võib öelda, et Eesti ainuke lootus on Trumpi ootamatu totaalne muutumine – et valimiskampaania käigus kõike võimalikku (ning palju võimatutki) suust välja ajanud mees teatab korraga just kidding ("ma tegin ainult nalja"), viitab sellele, et kõik oli ainult valimisšõu, leiab endast korraga riigimehelikkuse ja hakkab käituma hoopis teistmoodi, vastutustundlikumalt ja mõistuspärasemalt kui seni. Kas see on tõenäoline? Tahaks öelda, et jah, eriti kui tema valimistulemuse selgumisele järgnenud kõne andis selles suunas kerget lootust… Aga samas – kas mitte lõviosa ennustustest Brexiti ja USA presidendivalimiste kohta ei läinud uppi just nimelt seetõttu, et nii paljude pilku looritas soovmõtlemine. Usk mõistuse võitu. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
