Dario Cavegn: Eesti kestev isolatsioon
Läinud nädal tõestas, et Eesti on endiselt isoleeritud riik. See on teatud mõttes äraspidine isolatsioon: samal ajal kui Eestil on ligipääs kogu maailmale, on maailmal märkimisväärselt raske pääseda ligi Eestile. Probleem ei ole geograafias ega isegi suhtumises, vaid keeles. On vaid käputäis mitte-eestikeelseid väljaandeid (ERR News nende seas), mis hoiavad välisriikides (v.a. Soome -toim.) elavaid inimesi kursis Eestis toimuvaga. Neist vaid kaks pakuvad püsivat ja sagedast teabevoogu. Välisajakirjanduse kajastus siin toimuvast jääb peamiselt ainult pinnavirvenduseks. Keelebarjäär on vaid üks paljudest probleemidest. Olen nimelt Eesti teemadele orienteeritud välisajakirjanikelt kuulnud, kui raske neil on oma lugusid trükki või eetrisse saada. Vastutavad toimetajad nende kodutoimetustes on sunnitud valima, kelle lugusid avaldada ja kellele ressursse eraldada – ning väike (nende vaatevinklist) endine nõukogude liiduvabariik pole prioriteet. Ühe korrespondendi käest kuulsin koguni, et tema väljaanne lubas tal küll kajastada selle aasta presidendivalimisi – aga ainult satiirilise kommentaari vormis.  Artikli kohaselt on Eesti ”läänemeelne” valitsus ”hinge vaakumas”, ”NATO-sõbralik” peaminister on sunnitud ametist lahkuma ning ”Vene-meelne” partei võtab riigis võimu üle.  Seega – kui keegi välismaal soovib infot ükskõik millise siinset eluolu, poliitikat või äri puudutava üksikasja kohta, on tal äärmiselt piiratud koguses kohti, kust seda leida. Ning piiratud hulk inimesi, kellega rääkida. See omakorda võib viia ”huvitavate” tulemusteni. Võtkem kas või läinud nädalal välismeedias ilmunud uudised valitsuse vahetumisest. Igaüks, kes on lugenud New York Timesi, Die Zeiti või mis tahes väljaannet, mis avaldas selleteemalise AFP artikli, on üsna lähedal mõttele, et Eesti on Vene mõjusfääri kuuluvaks Ida-Euroopa riigiks muutumise lävepakul. Artikli kohaselt on Eesti ”läänemeelne” valitsus ”hinge vaakumas”, ”NATO-sõbralik” peaminister on sunnitud ametist lahkuma ning ”Vene-meelne” partei võtab riigis võimu üle. Eesti puhul võinuks taoline keelekasutus paika pidada vahest 15-20 aastat tagasi. Aga praeguseks on Eesti juba 12 aastat NATO ning Euroopa Liidu liige. Selliste väidete aeg on möödas.  Transparency International’i korruptsioonitajumise indeksis on Eesti võrdsel kohal Prantsusmaaga, riigiga, kus too hirmukülvav AFP artikkel avaldati.  Eesti on üks vähestest NATO liikmetest, kes päriselt kulutavad 2 protsenti võrra oma SKT:st riigikaitsele. Mis tähendab, et isegi Donald Trump – lähtudes tema valimiskampaania aegsetest väljaütlemistest – peaks nõustuma sellega, et Eestit tuleb rünnaku korral kaitsta. Transparency International’i korruptsioonitajumise indeksis on Eesti võrdsel kohal Prantsusmaaga, riigiga, kus too hirmukülvav AFP artikkel avaldati. Suurema osa iseseisvuse taastamisele järgnenud ajast on Eestis võimul olnud parempoolsed või paremtsentristlikud erakonnad. Eestis valitseb laialdane konsensus selle kohta, et Eesti kuulub Euroopa Liitu, et see on läänemeelne riik ning et NATO liikmesus on kõige olulisem vahend enda kaitsmiseks väga suure ning väga ettearvamatu idanaabri vastu. Jah, Keskerakond on varasemaid valitsusi jõuliselt kritiseerinud. Ning tõesti, selle varasem esimees Edgar Savisaar on sõltunud eestivenelaste häältest, mis on ka üks põhjustest, miks Keskerakond on alati miilustanud vene valijatega. Aga see pole ainuke põhjus, miks venelased Keskerakonda toetanud on. Üks oluline aspekt (mis on ilmselge kõigile, kes Eesti poliitikat tõesti jälgivad) on see, et ükski teine erakond ei ole tegelenud vene kogukonna küsimuste ja probleemidega nii põhjalikult nagu Keskerakond.  Loomulikult on siin veel nõukogude süsteemi ning mõtteviisi pärandit, aga sellest hoolimata pole mingit reaalset ohtu, et ükski Eesti erakondadest pööraks siinse poliitika peapeale ning otsustaks Vladimir Putini rüppe viskuda.  Rääkides Keskerakonna kriitikast Reformierakonna ja IRL-i moodustatud valitsuse suunas tuleb silmas pidada veel üht üksikasja. Varem Savisaare, nüüd Jüri Ratase juhitud erakond on aastaid rääkinud progressiivsest tulumaksust ning ettevõtete tulumaksu kasutuselevõtust – mis tähendaks Eesti mõistes maksusüsteemi pahupidi pööramist, kuid on tegelikult väga lääneeuroopalik arusaam maksupoliitikast. Kokkuvõtteks võib öelda, et Eestist on saanud 25 aasta jooksul väga lääneeuroopalik paik. Loomulikult on siin veel nõukogude süsteemi ning mõtteviisi pärandit, aga sellest hoolimata pole mingit reaalset ohtu, et ükski Eesti erakondadest pööraks siinse poliitika peapeale ning otsustaks Vladimir Putini rüppe viskuda. Tegelikult ei eelda seda ilmselt ka välisajakirjandus. Lihtsalt ajakirjanikud, kes tavaliselt Eesti asjadest kirjutavad ja räägivad, on tihtipeale ebasoodsas olukorras. Asi selles, et need välisajakirjanikud, kes räägivad eesti keelt kesk- või kõrgemast kesktasemest paremini (jällegi on siinkohal erand Soome ajakirjandus -toim.) võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Nii olemegi paradoksaalses olukorras – lõviosal Eestit kajastavatest välisajakirjanikest (kelle arvamusi peetakse vägagi eksperthinnanguteks) pole juurdepääsu mis tahes materjalidele, mis nõuavad kõrgtasemel keeleoskust. Ja see on probleem. Kui su keeleoskus ei võimaldada eestikeelset teksti kiiresti omandada – ning lisaks oled sa hõivatud hulga muude ülesannetega ja sulle ei maksta piisavalt kajastatava teema süvakäsitluseks –, pole sul kuigi palju aimu sellest, mis tegelikult toimub.  Kes iganes räägib loo esimesena, kontrollib teemat ka edaspidi. Ning mida vähem on rääkijaid üleüldse, seda kindlamini määrab tonaalsuse esimene versioon.  Näiteks sellel ajakirjanikul, kes kirjutas juba mainitud AFP artikli, on ilmselt väga pealiskaudne arusaam Eesti päevapoliitikast. Peale selle, julgen oletada, teab autor üsna vähe ka Eesti ajaloost. Teine võimalus on muidugi, et artikli kirjutas ja edastas keegi, kes on huvitatud Eesti olukorra tegelikkusest hullemana kujutamisest. Mis viibki meid järgmise tõdemuseni – kes iganes räägib loo esimesena, kontrollib teemat ka edaspidi. Ning mida vähem on rääkijaid üleüldse, seda kindlamini määrab tonaalsuse esimene versioon. Nagu öeldud, lõviosa välismaalaste jaoks piirab Eesti toimuva mõistmist keeleküsimus. Kui Eesti teemadel kirjutavad ajakirjanikud on tegelikult lähetatud kuhugi mujale ja ainult käivad siin aeg-ajalt, on pealiskaudsus ja mõistmatus seda suuremad. Ja siiski käsitletakse neid kui Eesti eksperte. See, kuidas Taavi Rõivase valitsuse lagunemist paljudes välisriikides kajastati, peegeldab probleemi väga halastamatult. See, kes siin elab ja eesti keelt piisavalt hästi oskab, teab, et Jüri Ratas ei kanguta Eestit lahti Euroopa Liidust ega NATO-st. See on nii enesestmõistetav, et selle üle Eestis isegi ei diskuteerita. Inimene, kes Eestit piisavalt tunneks, teaks ka, et Ratas peab tegelikult vene häälte Keskerakonnas hoidmiseks hullupööra vaeva nägema: esiteks sellepärast, et ta pole Savisaar; ning teiseks seetõttu, et pole valmis tegema kuigi palju järeleandmisi siinsetele vene poliitikutele (kelle hulgas tõesti on revisioniste ja Putini poolehoidjaid). See inimene teaks, et eesti poliitikud on tegelikult palju pragmaatilisemad kui paljud nende Lääne-Euroopa kolleegid. Kui nad poleks, ei peaks ka uuskonservatiivne IRL läbirääkimisi vasaktsentristidega sotsiaaldemokraatlikust ja Keskerakonnast, kaaludes samal ajal parempopulistliku EKRE kaasamist.  Ametlik Eesti on olnud riigi tutvustamisel tohutult ühekülgne, rõhutades üle kõige digitaliseerimise ning e-riigiga seotud saavutusi. Kõiges muus on Eesti lõviosa välismaalaste jaoks valge laik.  Lühidalt – Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik, mille poliitikud on palju enam tüüpilise Lääne demokraatia esindajad kui suurem osa välisajakirjanikest paistab ette kujutavat. On iseasi, kuidas seda ettekujutust tõetruumaks muuta. Ametlik Eesti on olnud riigi tutvustamisel tohutult ühekülgne, rõhutades üle kõige digitaliseerimise ning e-riigiga seotud saavutusi (ja luues mitmel moel ootusi, mis on osutunud liiga kõrgeteks). Kõiges muus on Eesti lõviosa välismaalaste jaoks valge laik, tihti isegi nende jaoks, kellele meie riik väga meeldib ja kes seda piiri taga teistele tutvustavad. Kuna aga informatsioon – või selle puudumine – kujundab lõpuks ka suhtumist, võib see kõik ühel päeval üsna suureks probleemiks osutuda. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
