Mari-Liis Jakobson: Reformierakond peab muutuma mänedžerist diskuteerijaks
Valitsuse vahetumisega kulmineerunud poliitikasügis on nii mõndagi liikvele lükanud. Muutuste tuuled on toonud uued inimesed valitsuskabinetti ning ka riigikokku. Nädala algusega võrreldes on vahetunud nii kaks kolmandikku ministritest kui ka ligi kuuendik riigikogust. Inimesed vahetusid... aga kas ka mõtteviis? Kuigi valitsusse pääsenute vastutus on suurem, on toimunud muutused ehk kõige suuremad hoopis Reformierakonna jaoks. Viimati olid nad riigikogus opositsioonis 17 aastat tagasi! Tänastest rahvasaadikutest on ainsana reaalselt Reformierakonna esindajana opositsioonis olnud vaid Igor Gräzin. Et mõista seda ajamõõdet, tasub mõelda korraks, kus olid tänased reformierakonna riigikogu liikmed toona. Võtame kas või eile paika saanud fraktsiooni juhtkonna: Hanno Pevkur oli toona õpingute kõrvalt jurist Järva-Jaani vallavalitsuses. Maris Lauril oli jäänud veel 15 aastat Reformierakonnaga liitumiseni. Aktiivsemalt oli toona riigikogu tegemistega seotud vaid Kristen Michal, kes oli tol ajal tudeng, aga ka Reformierakonna fraktsiooni nõunik. Niisiis on saabunud olukord paljude jaoks uus. Mis sellest, et 13 Reformierakonna saadikul on pagasis lausa ministrikogemus.  – Iseäranis õõnsalt kõlab see makstõusu jutt vast sellele kolmveerandile inimestest, kes tööjõumaksude reformi tulemusel oma palgast rohkem puhtalt kätte hakkavad saama ning kelle jaoks õlu, limonaad ning võimsad autod pole hädavajalik esmatarbekaup.  17 aasta jooksul on Reformierakonnast saanud omamoodi riigipartei, mille ministritele olid parteil väga teistsugused ootused kui olnuks äsja opositsioonist võimule pääsenud jõul. Erinevalt sel nädalal ametisse astunutest ei saanud ju Reformierakonna ministrid minna eest vedama suuri muudatusi oma valdkonnas. Niisiis ei pidanud erakond ministritelt nõudma suurt poliitilist visiooni ning muutuste juhtimise võimekust. Opositsioonis ei saa aga olla enam pelgalt riigi mänedžer. Nüüd tuleb asuda diskuteerija rolli. Opositsioonis ei tööta enam need suhtekorralduslikud knihvid, millega valitsuses harjunud oldi. Enam ei saa üksnes ise teemasid dikteerida, vaid peab püsima kursis teiste algatatuga. Kui valitsuse esindajana oli suhtekorralduslikult isegi soovitatav kedrata koguaeg üht ja sama teemat – staying on message, nagu öeldakse – siis opositsioonis tagab edu pigem see, et suudetakse arvata ja kaasa rääkida võimalikult laias diapasoonis teemades. Ka ei ole parlamendisaadikutel enam ametnike poolt faktidega kindlustatud seljatagust. Näiteks sobib hästi Hanno Pevkuri sõnavõtt eilses Vikerraadio „Opositsioonitunnis“, kus ta teatas, et uuel koalitsioonileppel on kolm (ainult kolm!) põhilist viga: maksutõus, maksutõus ja maksutõus. Öeldu kõlas küll väga meeldejäävalt, ent tekitas samas ka küsimuse, et kui maksupoliitika kõrvale jätta, siis kas rohkem Reformierakonnal uuele koalitsioonileppele etteheiteid polegi. Iseäranis õõnsalt kõlab see makstõusu jutt vast sellele kolmveerandile inimestest, kes tööjõumaksude reformi tulemusel oma palgast rohkem puhtalt kätte hakkavad saama ning kelle jaoks õlu, limonaad ning võimsad autod pole hädavajalik esmatarbekaup.  – Tõele au andes ei pruugigi uue valitsuse maailmavaade Reformierakonnale nii vastukarva olla kui need jutud vasakpöördest aimata annavad.  Niisiis on väga õige reformarite poolt juba välja hõigatud algatus teha nüüd põhjalikumat tööd oma programmiliste seisukohtadega. Ehk koorub selle tulemusel koalitsioonileppest veel mõni sisuline punkt, millele nad sama põhimõtteliselt vastu seista saavad kui uue valitsuse maksupaketile. Aga võib-olla ei kooru ka? Tõele au andes ei pruugigi uue valitsuse maailmavaade Reformierakonnale nii vastukarva olla kui need jutud vasakpöördest aimata annavad. Iseenesest on koalitsioonileppes palju selliseid lubadusi, mis pigem just parempoolsusega resoneerivad. Kuidas kritiseerida liberaalse erakonnana näiteks tööjõumaksude alandamist, dividendide tulumaksu alandamist või riigiettevõtete börsile viimist? Kui, siis üksnes protseduuride tasandil. Samuti ei ole Reformierakonna poliitikaga tegelikult kuidagi vastuolus ka uue koalitsiooni välis- ja julgeolekupoliitika, regionaalpoliitika, haridus-, teadus-, kultuuri-, spordi-, siseturvalisuse- ja teised poliitikad. Samas aga ei saa ka Reformierakonna kogemust mingil moel alahinnata ning uuele valitsusele on nad kindlasti tugev vastane. Sadat kriitikavaba päeva nad vast ei vajagi. Jääb vaid loota, et värske opositsioon kasutab uue valitsuse suhtes ikka parlamentaarseid võtteid, mitte võimukoridorides toimetavaid lojaalseid informaatoreid ning spinni. Vastutus Eesti valitsus- ja poliitilise kultuuri eest lasub nii koalitsiooni kui ka opositsiooni õlgadel. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
