Rain Kooli: sisserändajate pimedad teod päevavalgele, kuid igale ausale võimalus
Mis te arvate, kes olid 1980. ja 1990. aastate vahetusel soomlaste jaoks kõige tuntumad eestlased, kelle olemasoluga Soomes elanud eestlased pidid veel pikka aega kokku puutuma? Edgar Savisaar? Kaugel sellest. Neeme Järvi? Samuti mitte. Sven Ise ja teised Soome eest võidelnud soomepoisid? Oh ei. 1980. aastate lõpus olid kaks kõige tuntumat eestlast Soomes Raivo Roosna ja Aleks Lepajõe, kaks kurjategijat, kes olid röövinud keset Helsingit juveeliärisid. Kui selles tuntud eestlaste nimekirja tipus oli omal ajal veel midagi humoorikatki, siis 1990. aastate algus tõi Soome varaste, röövlite, prostituutide ja nende kupeldajate ning muu organiseeritud ja organiseerimata kuritegevuse laine, milles lisaks venelastele mängisid olulist rolli ka eestlased. Viimased püüdsid ka igal võimalikul moel Soome sotsiaalabisüsteemi klientideks pääseda, et siis oma sünnimaaga võrreldes mäekõrguste summade eest end Eestis rikkurina tunda. Olelusvõitlus oli karm. Stereotüübid ja eelarvamused kasvasid ja kinnistusid. Aastaid tundus nii mõnelegi soomlasele, et kõik eestlased on ”vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!” Ning eks paljuski jäi sarnane pilt ka Soome ajakirjandusest, kus eestlased figureerisid just nimelt nendes rollides. Kas ajakirjandus eksis? Kas stereotüübid olid õiglased või ebaõiglased? Kuidas need eestlased, kes juhtumisi siiski ei elatunud kuritegevusest ega sotsiaalabist, end tundma oleks pidanud?  Liialdatud poliitilise korrektsuse idee on elanud Saksa ühiskonnas kaua ja palju sügavamal kui nii mõneski teises riigis.  See kõik tuli mulle meelde, kui juhtusin ühe nädala sees lugema kokku kolme erinevat jutustust Saksamaa ja selle elanike valulikust suhtest sisserändajate, eriti moslemitega. Esimene neist jutustustest on saksakreeklannast politseiniku Tania Kambouri raamat ”Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd” (Eestis saadaval kirjastuse Hea Lugu väljaandena), teine ilmus täna Postimehes endise Saksamaa keskpankuri Thilo Sarrazini intervjuuna ning kolmas blogis Feministeerium ja rahvusringhäälingu portaali arvamusrubriigis Aili Kelleri arvamusloona. Saksamaal kui Hitleri võimuleaitajal ja Teise maailmasõja vallapäästjal on olnud kaua traumaatiline suhe oma minevikuga. See trauma ei kadunud sellest hoolimata, et pärast viimast suurt sõda Saksamaal – erinevalt Venemaast – vähemalt püüti mineviku suhtes mingi aus audit ja lõpparve teha. Võib-olla oli asi selles, et ausus jäi poolikuks, võib-olla lihtsalt kollektiivsest süütundest kujunenud harjumuses, aga liialdatud poliitilise korrektsuse idee on elanud Saksa ühiskonnas kaua ja palju sügavamal kui nii mõneski teises riigis. Seega tehti Saksamaal läinud sajandi teises pooles – ja otsapidi ka selle sajandi alguses – üldjoontes kaks viga korraga: sisserändel lasti paisuda kontrollimatuks ning sellega seotud probleemidest vaadati mööda või need vaikiti maha. Läinud uusaastaööl Kölnis ja mõnedes teistes linnades aset leidnud massiahistamised avasid aga üldsuse silmad.  Samas ei saa ära unustada ka teist olulist küsimust: kas alanud suure glasnosti õhustikus ei ähvarda oht, et arutelu viib teise serva, teise äärmusesse, kus poliitilise korrektsuse asemel valitseb anarhia?  Tänaseks öeldakse üle Euroopa üha julgemalt välja kaks tõsiasja, mis pole tingimata uued, kuid mida on lõpuks endale tunnistatud: – Teatud kultuuri- ja religiooniruumidest pärit sisserändajate soov või võime kohaneda Lääne ühiskondade ja nende normatiividega on keskelt läbi raskem; – nii mõneski Euroopa ühiskonnas on sisserännanute hulk ületamas kriitilist piiri, milleni probleemid oleks veel hallatavad. Ajakirjanduse seisukohalt on siin kaks olulist küsimust. Kus on olnud ajakirjanike silmad varem, millest on tingitud see, et probleemidest ei ole avalikult kõneldud enne, kui on sündinud Tania Kambouri raamatus kirjeldatud olukord: islamikogukondades on saanud tekkida paralleelühiskond, politseinikud on jõuetud ning Saksa riigil ja selle institutsioonidel pole teatud kultuuriruumidest pärit sisserändajate märkimisväärse osa jaoks mingit autoriteeti?  Tasakaalu nimel ei saa ühelgi juhul maha vaikida probleeme, kuid ühiskonna toimimisele mõeldes tuleb samas vältida nende hüsteerilist käsitlemist. Jah, meil Euroopas on (rände)kriis, kuid peataolek ei aita üheski kriisiolukorras.  Samas ei saa ära unustada ka teist olulist küsimust: kas alanud suure glasnosti õhustikus ei ähvarda oht, et arutelu viib teise serva, teise äärmusesse, kus poliitilise korrektsuse asemel valitseb anarhia? Ajakirjanduse siht peab kindlasti olema tõde, ka siis, kui see on ebameeldiv (näiteks seetõttu, et viitab minevikus tehtud vigadele, mida võib-olla polegi enam võimalik parandada). Kuid ajakirjanduse teine siht lisaks tõele peab olema tasakaal. Tasakaalu nimel ei saa ühelgi juhul maha vaikida probleeme, kuid ühiskonna toimimisele mõeldes tuleb samas vältida nende hüsteerilist käsitlemist. Jah, meil Euroopas on (rände)kriis, kuid peataolek ei aita üheski kriisiolukorras. Nii et – tulles tagasi alguses kirjeldatud Soome kogemuse juurde ja ühendades selle viimaste aastate kogemusega meie ühises Euroopa Liidus – ma sõnastaksin ajakirjanduse ülesanded sisserände teemade kajastamisel järgmiselt. Ajakirjandus peaks tegutsema nii, et luubi alt ei jääks välja ühegi sisserändajate kogukonnaga seotud probleemid ega nende seaduse-, eetika-, moraali- ja õiglusevastased teod, olgu süüdlasteks kui suur või väike osa tahes sellest kogukonnast. Ning samas ei tohiks stereotüüpide Gulagi sulgeda ühtegi sisserännanut, kes – kas või ainsana oma kogukonnast – soovib Lääne ühiskonnaga tõesti kohaneda. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
