Anneli Tõevere-Kaur: Lagunemisest. Ja mis võiks meiega juhtuda järgmiseks
Kas teilgi on elu jooksul tekkinud komme raamatutes lauseid ja lõike ära märkida, alla joonida? See on kasulik harjumus. Sellel on jõudu inimesest eelkõige temale endale nii mõndagi rääkida. Praegu meenub vaid üks intervjuu, kus niisugust lugemise viisi mainiti – Rein Veidemann tutvustas kevadel “Terevisioonis” raamatuid ja oma lugemiselamustest rääkides lõi lahti Kaur Riismaa “Pimeda mehe aiad” ning juhtis tähelepanu sellele, kui palju märkusi tal leheservadel leidus. Avasin hiljuti juhuse tahtel uuesti rumeenia juurtega filosoofi Emil Mihai Ciorani “Lagunemise lühikursuse”, raamatu, mida lugesin ligi viisteist aastat tagasi (eesti keeles ilmunud 2002. aastal Leena Tomasbergi tõlkes). Ja märkasin üllatusega, kui palju lõike ja lehekülgi olin enda jaoks ära tähistanud. Sel viisil tõeliselt sisukaid raamatuid üle lugedes on hea tähele panna, kas kunagi allajoonitud laused ka aastaid hiljem tähtsad paistavad. Minuga on nõnda, et kunagi märgatu jääb paika küll, aga ilmneb ka uusi asju, mille juurde tahan oma rõhumärgi teha. Tagakaane siseküljele tekib aga “sisukord”, kirjutan sinna lehekülgede numbrid ja iseloomustavad märksõnad tähelepanekute kohta.  Ehkki filosoofide soovitus “tunne iseennast” on tuhandeid aastaid vana, ei tea me inimesest ikkagi veel kuigi palju.  Ilukirjanduses märgin enamasti ära kirjeldusi, kus sõnadele antud ilu ja jõud paneb üht lõiku uuesti ja uuesti üle lugema. Filosoofias loevad muidugi ideed – midagi eriliselt läbinägevat või enda mõtetega haakuvat. Ajalooraamatutes tähistan fakte. Luulekogude lehed jäävad aga puhtaks – luule on sissehingamiseks. Kui selline harjumus juba on, küllap pakub siis huvi mõne aja tagant oma riiuli ees seistes järele mõelda, mis laadi raamatutesse on tekkinud kõige rohkem äramärgitud kohti. Ilmselt joonistub välja läbiv teema või mitugi. Minul näiteks on päris selgelt üks huvi, mis esile tõuseb – inimene ja inimlikkus nii heas kui halvas ja kogu oma vastuolulisuses. Ehkki filosoofide soovitus “tunne iseennast” on tuhandeid aastaid vana, ei tea me inimesest ikkagi veel kuigi palju. Leidub siiski hulk autoreid, kel on õnnestunud vähemasti minu jaoks üht-teist välja valgustada*.  Pime lollus, vägivald, ootamatute inimeste võimuletulek, lepitamatud vastuolud – umbes nii praegust aega kirjeldama kiputakse.  Ciorani “Lagunemise lühikursus” hämmastas aga üle lugedes sellega, et keskeltläbi iga kolmas lõik, mille viisteist aastat tagasi ära olin märkinud, kirjeldab inimolemuses leiduvaid omadusi, mis minu meelest on meid nüüd viinud raskuste keerisesse üleüldises mõttes. Nii rahvusvaheliselt kui ka riigiti, seltskonniti ja lõppude lõpuks ka igaüht üksikult. Pime lollus, vägivald, ootamatute inimeste võimuletulek, lepitamatud vastuolud – umbes nii praegust aega kirjeldama kiputakse. Mõtlemisstiililt on Cioran kahtlev ja küüniline; tema omamoodi ravitoimega, karastavate tekstide lugemiseks soovitatakse huumoritaju olemasolu. Igatahes on allpool mõni näide, mis pea terve 20. sajandi elanud filosoofil praeguse olukorra raamistamiseks öelda on. /Pange tähele, mis toonil lausub inimene sõna “tõde”, enesekindlust või mööndusi, mis ta hääles kõlavad, tema veendunud või kõhklevat ilmet sealjuures – ning oletegi mõistnud tema eluvaadete ja vaimulaadi olemust. Pole õõnsamat sõna; ometi tehakse temast jumalus ja muudetakse tema nonsenss mõtte kriteeriumiks ja eesmärgiks./ /Kui keeldutakse tunnistamast ideede samaväärsust, voolab veri ojadena.../ /Kõhklev, hamletlik vaim ei ole kunagi kujutanud endast ohtu: kurjuse printsiip peitub tahtepinges, leppimatuses, prometeuslikus suurusehullustuses./ /Aru puhkeb õide vaid neil ajajärkudel, kus usk kiratseb, kus tema dogmad ja õpetused lõdvendavad haaret ja tema ettekirjutused annavad järele. Iga lõpuaeg on vaimule paradiis, sest laguneva organismi rüpes leiab ta oma mängu- ja fantaasiavabaduse./ /Tänapäeva kõrkus ei tunne piire: me peame end targemaks ja sügavamaks kui kõik varasemad ajastud, unustades, et juba Buddha õpetus seadis tuhanded olendid silmitsi olematuseprobleemiga, mida meie peame omaenda avastuseks, kuivõrd me oleme muutnud terminoloogiat ja lisanud sellele ivakese eruditsiooni./ /Valitsemisvajadusest sugeneb ridamisi häda ja viletsust... Kuhu me ka ei pööraks, kõikjal komistame satraapide otsa: vastavalt võimalustele soetatakse endale terve orjaarmee või piirdutakse ainsa orjahingega. Iseendast ei ole kellelegi küllalt: ka kõige vähenõudlikum leiab ikka sõbra või kaaslase, kelle arvel oma võimuunistust maksma panna./ Läbinägevat vaimsust ongi muidugi alati iseloomustanud võime luua midagi niisugust, mis kehtib ühtmoodi ka tulevail ajastuil. Kui nüüd aga lihtsalt fantaseerida, toetudes Cioranile – kui mingil põhjusel kriitiline mass inimkonnast suudakski ükskord tunnistada ideede samaväärsust, loobuda pimedast võimuihast, suurusehullustusest, lõpututest tahtmistest, kas siis saaks maailm nii-öelda korda? Kui ka senised dogmad ja autoriteedid kaotaksid mingi ime väel oma jõu, oleks vabanemine arvatavasti vaid ajutine. Küllap leidub mõne aja möödudes taas mõni uus lõhe, kuhu inimkond sisse koperdab. Ent ükskõik kui lootusetu me olukord ka paistaks, paremuse suunas liikuda püüame ju ikkagi, juba püüdmise enda pärast. Ja võimule pääsenute tõeline vastutus on igal juhul kõvasti kasvanud. * Theodore Zeldin “Inimsuhete ajalugu”, Julia Kristeva “Jälestuse jõud”, Carl Gustav Jung “Inimene ja tema sümbolid”, “Psühholoogilised tüübid”, “Mälestused, unenäod, mõtted”, William James “Pragmatism ja elu ideaalid”, A.S. Byatt “Lumm”, Henry Troyat “Tšehhov”, Emil Mihai Cioran “Lagunemise lühikursus” jpt. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
