Koristamata heina toetused kaovad
Riik hakkas nn euroheinategu piirama alates 2015. aastast, kui maaomanik võis tootmisest ajutiselt kõrvale jäetud põllumajandusmaal hekseldada ja jätta heina maha alla kümne hektari suuruse põllumajandusmaa puhul ning seda ületavast maast kümne protsendi puhul. 2016. aasta taotlusvoorus lubati põllumajandusmaa hooldamisel jätta niidetud hein koristamata kuni 15 protsendil nõuetekohaselt hooldatud põllumajandusmaast. „Kuna Euroopa Komisjon juhtis tähelepanu, et põllumajandusmaa hooldamise nõue peab rakenduma kogu põllumajandusmaale ühetaoliselt, vaatasime koostöös sektori esindajatega otsetoetuste maksmise tingimused üle,“ ütles maaeluminister Tarmo Tamm. „Kaalusime võimalike variantidena, kas kohustada edaspidi hekseldatud rohtu ilma erisuseta täies ulatuses kokku koguma või lubada hekseldada ilma heksli kokku kogumiseta. Võttes arvesse põllumeeste esindusorganisatsioonide ettepanekuid, oleme otsustanud seada alates 2019. aastast rohumaadel kohustuse hekseldatud rohu koristamiseks täies ulatuses, et sellega „euroheina“ tegemist tulevikus veelgi piirata.“ Otsetoetusi makstakse põllumajandusliku tegevuse eest, s.o kas põllumajandustoodete tootmine või põllumajandusmaa hoidmine karjatamiseks ja harimiseks sobilikus seisukorras. Alates Euroopa Liiduga liitumisest on Eestis põllumajandustootmises mittekasutatava maa pindala kasvanud, ulatudes 2015. aastal 125 000 hektarini. Sellest maast ligikaudu poolt kasutavad need, kes põllukultuure ja püsikultuure ei kasvata ning põllumajandusloomi ei pea. Maaeluminister Tarmo Tamme sõnul oli põllumajandusmaa hooldamise eest toetuse maksmise algne eesmärk aidata põllumeestel ebasoodsa turukonjunktuuriga toime tulla, et mitte suunata neid tootma vaid toetuse saamiseks, kuid kohati on sellest kujunenud omaette ettevõtlusvorm. „Selline olukord vajab kindlasti muutmist, et suunata otsetoetused aktiivsetele põllumajandustootjatele, kes väärindaksid meie põllumajandusmaa ressurssi kohaliku toidu näol,“ ütles Tarmo Tamm. „Samas on oluline arvestada, et Eesti riigil on kohustus püsirohumaa säilitamiseks teatud tasemel kogu põllumajandusmaast. Seepärast anname uue nõudega kohanemiseks kaheaastase üleminekuaja, et tootjad saaksid selle aja jooksul oma äriplaani ja tootmisotsused ümber vaadata.“  
