Rain Kooli: kildmürsu plahvatus (veebi)toimetuses
– Maailm oleks nagu väiksemaks jäänud, kõlas üks lause eile õhtul meie koduses köögis. Kaks endalegi märkamatult keskikka jõudnud inimest mõtles tol hetkel kahele mehele, kes olid seni nende jaoks alati olemas olnud. Üks oma hääle ja näo ja jutuga, teine peamiselt oma helide, aga siiski ka äärmiselt väljendusrikka näo ja häälega. Ühel hetkel tulid ka pisarad. Mitte isegi otseselt kaotusvalust – sest on ju nii Lembitu Kuuse kui ka Veljo Tormis end ammu jäädavalt väga paljude inimeste südametesse loonud ja see on miski, mida ei saa kunagi kelleltki ära võtta. Pisarad rääkisid pigem sellest, kui palju on mõlemal õnnestunud meis helisema panna. Seesama helin tegi kusagil sügaval meie sees korraga lahti hästi palju aknaid. Ja neist vaadates tundus hämarduvas õhtus tõesti, nagu oleks maailm väiksemaks jäänud. *** Aga selle maailma väiksemaks jäämise peale olin ma sunnitud nädalavahetuse jooksul mõtlema ka argisemas, meediatehnilisemas plaanis. Sain nimelt ühe konkreetse näite põhjal taas kord meeldetuletuse selle kohta, et nüüdismeedia areng kipub paradoksaalselt välja viima selleni, et hoolimata sellest, et infot on üha rohkem, teavad inimesed üha vähem. Ja et see ei johtu sugugi alati inimeste vaimuloidusest. Seekordne näide on küll pärit põhjanaabrite ajakirjandusest, kuid see ei muuda käesolevat teemat sugugi vähem ajakohaseks Eesti meedia jaoks. Läinud nädalal esitles Soome transpordi- ja kommunikatsiooniminister Anne Berner revolutsioonilist kava autoliikluse ning selleks vajaliku taristu maksustamise ja rahastamise ümberkorraldamiseks. Esitlusele järgneval päeval mõtlesin endale sellest korraliku pildi luua ja avasin nii riigi suuremad ajalehed kui ka ringhäälingu veebilehed. Eelmisel õhtul olin ära kuulanud ka rahvusringhäälingu teleuudised. Ja kas ma siis sain ühest, teisest või kolmandast kohast selge, ülevaatliku tervikpildi sellest, mida Anne Berneri ministeeriumis valminud revolutsiooniline kava endast kujutab? Paraku mitte. Sellisel puhul hakkad aru saama, et tegemist pole enam auditooriumi, vaid meedia puudujääkidega. Kaks voogu Jutt ajakirjandusest interneti alguses sõbralikuna tundunud, kuid nüüdseks kägistavaks muutunud haardes pole tegelikult uus. Seda on räägitud juba paarkümmend aastat ning vähemalt kümme aastat on see olnud nn tavapärase meedia jaoks ka tõeline peavalu. Oma kogemuste põhjal pole ma aga sugugi veendunud, et see, millised lahendused meediamajad selle probleemi seljatamiseks on välja töötanud, päriselt ka kellegi huve teenib. Isegi nende meediamajade endi. Üldlevinud vastus interneti väljakutsetele on nimelt olnud info jagamine kahte voolusängi. Internetiportaalidesse – mis on Põhjamaade ja Balti meediaruumis olemas nii ajalehtedel kui ka audiovisuaalse meedia kanalitel – suunatakse kiire uudisvoog. Päevase rütmiga ilmuvatesse väljaannetesse jäävad aga pikad käsitlused: taustalood, analüüsid jms. Kuna erameedia veebiväljundites aga iga klikk loeb, siis on see kiire uudisvoog omakorda omandanud oma eluaastate jooksul väga kindla suunitluse. Paljudes meediamajades püütakse igast väikesestki nüansist omaette uudistükk teha. Nii moodustubki konkreetse teema ümber kiiresti verbaalse kildmürsu plahvatuse järgne olukord – veebiseinad on täis miniatuurseid fragmente, millest ühes on üks, teises teine infokilluke ja kõik on valatud üle nüüdisuudismeedia universaalse kastmega, mille olemuse võib kokku võtta sõnadega võtame kommentaarid peale. Killustunud teadmised Kogu selle skeemi nõrk koht aga kipub olema, et see – väga suur – osa auditooriumist, kes ei ole uudisteväljaannete himutarbijad, pudeneb nende kahe voo – kiirete uudiste ning taustalugude – vahele. Nad ei tööta iial läbi iga eraldi nupukest portaalides, aga samas ootab neid aeglasema rütmiga väljaannetes ees mingi ülipikk materjal (halvemal juhul analüüsiks mingitud vabas vormis kirjand), mis isegi parimal juhul kaotab tihtipeale oma esialgse mõtte. Sest mis kasu on segasest taustast, mis on seotud millegagi, mida lahti ei seletata, kuna ruumi pole kunagi piisavalt ja toimetus tegutseb eeldusel, et lugeja on kõik juba veebist kätte saanud. Kokkuvõttes – see pole hea suund. Jättes inimesed niimoodi iseenda hooleks riskitakse sellega, et nonde teadmised on hüplikud või nende peamiseks infoallikaks saavad sotsiaalmeediavõrgustikud. Ja seal, nagu me väga hästi teame, on infovood juba palju juhuslikuma kvaliteedi ja kaheldavama väärtusega. Seega – tulevikus saab minu tähelepanu, aja – ja väga vabalt ka raha – endale väljaanne, mis avaldab lisaks kõigele muule ka parimate ajakirjandustraditsioonide kohaseid selgeid, kokkuvõtvaid ja mitte liiga palju eeldavaid lugusid. Sellest õnnetust transpordikavast arusaamiseks pidin ma aga üsna pea minister Berneri raporti originaali hankima. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
