Kust tulid esimesed rehadega inimesed?
Geenianalüüs heidab valgust Skandinaavia esimeste põlluharijate päritolule. Kõik otsustasid metsast külla kolida ja põldu pidama hakata. Külas hakati leiba sööma, mis oli uus, senitundmatu ja peen. Metsaelanikud, kes külla kolida ei tahtnud, elasid endiselt koopas ning sõid küpsetatud hirvekülgi. Vahel käisid nad metsaservast piilumas, kuidas põllul välkus reha, kuid häid emotsioone see neis ei tekitanud. Nii kirjeldab suurt ajaloolist murrangut oma raamatus Mees, kes teadis ussisõnu kirjanik Andrus Kivirähk. Aga kui tema kirjelduste järgi hakkasid uuendusmeelsemad lihtsalt metsast ära kolima, siis tegelikult on küsimus, kuidas seni küttimise ja korilusega endal hinge sees hoidnud eurooplastest said põllupidajad, huvitanud teadlasi juba vähemalt sajandi. Uued meetodid iidse DNA uurimiseks võimaldavad sellesse endiselt segasesse pilti lisada uusi kilde.  Piltlikult öeldes, kas kuskilt tulid uued inimesed, rehad seljas ja hakkasid põldu pidama? Või oli üleminek järk-järguline, kus kütid-korilased nägid, et neil, kellel on kõplad ja rehad, on toiduga lihtsam, sest seda saab endale ise kasvatada, ja õppisid lihtsalt ära põlluharimise võtted, ütles Eesti Biokeskuse vanemteadur Kristiina Tambets. Koostöös Rootsi Stockholmi ja Uppsala ülikooli teadlastega osalesid tema ja Jüri Parik uurimistöös, mis püüdis geeniandmete abil tuua selgust küsimusse, kuidas põlluharimisoskused siiakanti jõudsid. Esimesed põldurid Põllupidamine sai alguse Lähis-Idas umbes 11 000 aastat tagasi ning Balkani ja Vahemere maade kaudu jõudis see umbes 6000 aastat tagasi Põhja-Euroopasse. Äsja ajakirjas Science Express ilmunud artikli tarbeks analüüsiti Rootsist väljakaevatud kiviaegsetest skelettidest võetud pärilikkusainet. Skeletid on umbes 5000 aastat vanad ning kuulusid inimestele, kes esindasid kaht erinevat arheoloogilist kultuuri lehterpeekerkultuuri, mille esindajate kaudu jõudis põllumajandus Põhjamaadesse ning lohkkeraamika kultuuri, mis oli iseloomulik Lõuna-Skandinaavia küttidele-korilastele. Tambetsi sõnul näitavad pärilikkusaine analüüsid, et need kaks inimgruppi olid üksteisest geneetiliselt erinevad ning et kütte-korilasi pidi olema põllupidajatest oluliselt vähem  nende geneetiline mitmekesisus on palju väiksem. Rootsist leitud skelettide pärilikkusaine analüüs viitab stsenaariumile, mille kohaselt liikusid Skandinaavia põlluharijate eellased pikkamisi Lõuna-Euroopast põhja poole. Põlvkondade vältel segunesid põllupidajad tasapisi teel kohatud küttidega ning nende poolt lõunast kaasa toodud geneetiline pärand lahjenes järk-järgult - osa seni metsast saaki jahtinud inimesi taipas, et põllul tööd tehes on toit kindlamini käes. Küttide geenid  sulandusid küll põlluharijate geenidesse, aga mitte vastupidi  Rootsis elanud kiviaegsete küttide pärilikkusainest märke segunemisest põlluharijatega ei täheldatud.  Kaks täiesti erineva elukorraldusega ja, nagu selgus, ka geneetiliselt väga erinevat inimrühma võisid elada pikka aega üsna lähestikku, üksteisest kõigest mõnesaja kilomeetri kaugusel. Ühe küti päevane teekond toidu hankimisel võis olla aga isegi kuni 40 kilomeetrit. Varased Skandinaavia põllupidajad on geneetiliselt lähemad tänapäeva kesk- ja lõuna-eurooplastele, sama piirkonna kütid-korilased langevad Euroopa üldpildist välja ning on pigem lähemal leedulastele, eestlastele, rootslastele, ütles Tambets. See räägib meile sellest, et Euroopa esmaasustajate - küttide ja korilaste - geneetiline pärand on täna säilinud eelkõige Põhja-Euroopas. Hele nahk Teadlasi huvitasid ka kahe olulise päriliku tunnuse muutused  nahavärv ja võime taluda piimasuhkruid.  Ilmnes, et põlluharimisoskustega inimesed, kes olid tulnud lõuna poolt, olid heledama nahapigmendiga kui kohalikud kütid-korilased. Karjakasvatuse levikuga seoses hakkas looduslik valik eelistama neid, kellel on võime seedida piimasuhkruid  kui parajasti muud süüa polnud, siis sai piima toel ikkagi kõhu täis. Selles töös tuli välja, et vähemalt 5000 aastat tagasi see variant esimestel Skandinaavia põllupidajatel veel kaasas ei olnud  piima toiduks tarvitamine tekitas neil ilmselt seedehäireid. Rootsis on käivitunud projekt Atlas, mille eesmärk on uurida Rootsist väljakaevatud iidsete inimeste pärilikkusainet. Kristiina Tambetsi sõnul on samasugune koostöö koos arheoloogidega kavandamisel ka Eestis, on plaanis uurida kamm- ja nöörkeraamikat viljelenud iidsete inimeste geene.
