Jooksurõõm on hiirtel veres
Hamstri- ja hiireomanikud teavad, et nende lemmikud võivad olla tõelised jooksumaniakid. Mõni aktiivne hiir võib öö jooksul rattas sibada isegi viis kilomeetrit. Miks närilised seda teevad? Selge on see, et kui loom nii palju jookseb, peab see talle meeldima. Kas jooksukihk on normaalne või pigem sundtegevus, mille vallandab tillukeses puuris elamine? 2009. aastal pani Hollandi Leideni ülikooli teadlane Johanna Meijer oma tagaaeda tühja hiirepuuri koos jooksurattaga ning sättis selle juurde liikumist talletava infrapunakaamera. Puuri uks jäi avatuks ning selle juurde jäeti natuke toitu. Koduhiired avastasid puuri kiiresti ja asusid jooksuratast kasutama. Lisaks käisid jooksmas ka rotid ning karihiired. Kolme aasta jooksul käis jooksuratta juures ligi 200 000 looma. Hiired jooksid korraga keskmiselt kaks minutit ehk umbes sama palju kui laboris elutsevad närilised. Meijer paigaldas teise jooksuratta heinamaale. Ka sinna kogunes hulgaliselt närilisi ning osad loomad käisid jooksmas ka siis, kui ratta juurde enam toitu ei jäetud. Mõned olid nii kärsitud, et tekkis rüselus. Meijeri sõnul jäi videolindile kähmlus, kus üks suurem hiir peletas väiksemad eemale - ronis ise rattale ja pani selle vastassuunas liikuma. Ilmselt on närilistel spordilembusega samad lood mis inimestel  osad loomad on laisad, teistele seevastu meeldib väga liikuda. Tuttav jooksuratas on turvalisem treeningupaik kui kõrge taimestikuga niit, kus võivad varitseda röövloomad. Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the Royal Society B. 
