Verijärve ümbrus on sama lage kui 700 aastat tagasi
Ühel külmal talvepäeval, enam kui kümme aastat tagasi, sõitsid Tallinna Tehnikaülikooli teadlased Võrust kolm ja pool kilomeetrit kagu poole. Verijärve ääres võtsid nad kalameestele tuttava jääpuuri üle õla ja kõndisid veekogu keskele. Täpselt sinna, kus põhi kõige sügavam  19 meetrit. Õngenööri asemel lasid teadlased jääauku aga settepuuri ja sikutasid jääle ligi kümme meetrit järvesetteid, mille ülemises otsas olid selgesti eristatavad aastakihilised viirud. Kokku on Verijärvest ja selle ümbruse loodusoludest järvemudasse talletunud informatsiooni ligikaudu 10 000 aasta kohta.  Nii sai alguse setete aastakihtide loendamisel ning neis sisalduva radioaktiivse süsiniku määramisel, järvemudas leiduval õietolmul ja ajaloolistel dokumentidel põhinev teadustöö. Õietolm viib ajas tagasi  Järvesetetes aastatuhandeid muutumatuna säilinud õietolm annab meile võimaluse piiluda ajas tagasi ja näha ammustel aegadel kasvanud taimi, tutvustas Anneli Poska uurimustöö tausta. Jaapani päritolu teadlane Shinya Sugita töötas hiljuti välja innovaatilised õietolmul põhinevad maastiku rekonstrueerimise meetodid, mis arvestavad muu hulgas taimede erinevat võimet õietolmu toota ja levitada ning seda, kui kaugelt settinud õietolm järve on jõudnud. Nii on võimalik tõlkida settetesse talletunud õietolmus säilinud teavet ammuste loodusolude kohta nii, et see oleks igaühele kergesti mõistetav.  Põrkun tihti arvamusega, et kunagi varem pole meil olnud nii vähe metsa kui praegu. Ja kunagi varem pole inimene keskkonda mõjutanud nii palju kui nüüd, rääkis Poska. See on vale.  Töö tulemused kinnitavad, et vaade, mis avanes Verijärve ääres hobusega maad kündvale talupojale 14. sajandil Jüriöö ülestõusu paiku ja vaade, mis avaneb sama järve äärde autoga sõitvale puhkajale täna, on väga sarnased. See oli aeg, mil Verijärve ümbruses oli sama vähe metsa, kui on seal praegu, täpsustas Poska. Ajaloolistele andmetele toetudes võib väita, et Verijärve ümbrus erineb 700 aasta tagasi olnust vaid sellepoolest, et toonane maastik oli arvatavasti veelgi mosaiiksem kui praegune. Maatükid, mida inimesed toona harida suutsid, olid palju väiksemad. Ka erinevate põlluviljade hulk majapidamise vajaduste rahuldamiseks oli oluliselt mitmekesisem.  Ümberlükatud eksiarvamused Poska lükkab ümber eksiarvamuse, et kuna Lõuna-Eesti kuppelmaastiku mullastik on enamasti põlluharimiseks suhteliselt ebasobiv, siis ka maaharimine on siinkandis üpris hiline nähtus. Juba möödunud aastatuhande alguses oli üks viiendik Verijärve ümbrusest metsast ja võsast puhastatud. Inimesed kasvatasid seal juba siis rukist ja teisi teravilju, nagu seda tehti samal ajal ka Põhja- ja Lääne-Eesti aladel, kinnitas Poska.  Kuna aletamine ühes teraviljakasvatusega sai aina tavalisemaks, raiusidki vanad eestlased juba 14. sajandi alguseks poole järveäärsest maast metsast ja võsast puhtaks. See aga ei olnud sugugi suurim metsade raadamine Verijärve ajaloos.  Uudsel meetodil koostatud taimkatte kaartide järgi oli 18.-19. sajandiks lagedaks tehtud juba 80% järve äärsest. Kõik, mis võimalik, oli ülesharitud, lausus Poska. Kui meil on mure, et me oleme just nüüd tohult palju metsi hävitanud, siis võib öelda, et sadu aastaid pole meil nii palju metsa kui praegu olnudki, lisas ta. Setetesse talletunud õietolmu põhjal koostatud maastiku mitmekesisuse kaartide paikapidavust kinnitavad ka Tartu Ülikooli geograafia doktorandi Kalev Koppeli ajalooliste dokumentide põhjal koostatud kaardid. Need kajastavad Verijärve äärset maakasutust ja seal elanud inimeste ning koduloomade arvukust viimase aastatuhande mitmel ajahetkel.  Teadlased kaardistavad maastikuajaloo  Praeguseks on teadlased järvemudas säilinud õietolmu järgi välja selgitanud, kui palju ja millised taimed kasvasid viimase aastatuhande igal sajandil Verijärve ümbruses umbes kahe kilomeetri raadiuses.  Nüüd püüavad Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased üheskoos koostada ka kaardid, mis näitaksid lisaks sellele, millised taimekooslused Lõuna-Eestis möödunud aastatuhande mingil sajandil või aastakümnel kasvasid ka seda, kus need tõenäoliselt paiknesid.  Nii rääkis paleoökoloog Poska, keda huvitab muu hulgas see, missugune nägi Eestimaa välja enne kui ristirüütlid meie juurde jõudsid. Ja milline oli Eestimaa veel enne seda? Missugune oli maastik siis, kui mammutid siin ringi jalutasid? esitab Poska küsimusi, millele ta tulevikus ise vastata tahaks.   
