Meditsiini-Nobel läks neuroteadlastele
Kuidas me aru saame, et oleme kodus, tööl või metsas matkamas? Mil moel leiame õige tee? Küsimused on lihtsad, kuid neile ei osatud pikka aega vastata. Täna Nobeli meditsiini- ja füsioloogiapreemia saanud teadlased avastasid närvirakud, mis aitavad meil orienteeruda. Poole preemiast sai Londoni ülikooli kolledžis töötav John O'Keefe. Ta avastas 1970ndate aastate alguses närilistega katseid tehes, et kui labürinti läbiv rott arvab end teadvat oma asukohta, siis aktiveeruvad tema ajus kindlad närvirakud.  Need niinimetatud koharakud (inglise keeles place cells) asuvad oimusagaras, hipokampuses. O´Keefe oletas, et koharakud aitavad aju jaoks paika panna, kus loom asub. Teine pool auhinnast läks Norra neuroteadlastele May‐Britt Moserile ja Edvard I. Moserile. Trondheimis Norra teaduse ja tehnoloogia ülikoolis töötavad Moserid avastasid 2005. aastal närilistel teise rakutüübi  võrerakud (grid cells). Need närvirakud asuvad samuti oimusagaras, mandeltuuma kõrval asuvas entorinaalses ajukoores. Just see ajukoore osa annab signaale edasi ka hipokampusele. Võrerakud hakkavad tööle siis, kui kui rotid on kindlas ruumi osas. Rakud aktiveeruvad korrapäraselt ja nende töötamisel on näha kuusnurkne muster. Need rakud loovad aju tarbeks koordinaatide süsteemi, mis aitab ruumis orienteeruda. Hilisemad uurimused on näidanud, et rottide ja inimeste sisemine kompass on väga sarnane ning just nende kahe rakutüübi abil loobki aju oma ümbruskonnast mõttelise kaardi. See aitab meil vaevata ringi liikuda ning õige tee leida.Fundamentaalne avastus Tartu ülikooli inimese füsioloogia professor Eero Vasara sõnul on koha- ja võrerakkude avastamine väga oluline läbimurre, mis väärib kindlasti Nobeli preemiat. Avastus, et on olemas närvirakkude rühmad, millel on etteantud funktsioon, aitab aru saada, mis ajus üldse toimub. "See on fundamentaalne avastus ja sellised uurimused aitavad sammhaaval maailma saladusi avastada," ütles Vasar. Tema sõnul töötavad koha- ja võrerakud koos ja aktiveeruvad ka pimedas, kui midagi näha pole. Neil rakkudel on oluline roll ka selles, kuidas me kasvõi Google´i kaarti vaadates oma teekonda ette kujutame.  Vasar rõhutas, et entorinaalsest ajukoorest, kus asuvad võrerakud, saab tihti alguse Alzheimeri tõbi. Selle piirkonna kahjustuste tõttu tekivad olukorrad, kus vanainimesed ei oska koju tagasi tulla. Koha- ja võrerakud on olemas kõikidel imetajatel, kuid eri liikidel töötab ruumitaju pisut teistmoodi ning rakkude roll võib olla pisut erinev. Tõenäoliselt on inimese jaoks väga oluline vaateväli ja silmade kaudu saadavad andmed on meie ajule kohati tähtsamad kui tasakaaluelundist saadav info. Näiteks võib inimene olla väga erinevates asendites ja magada ka selili. Seevastu roti saab pikaks ajaks selili lamama panna ainult narkoosi all. Mida me ruumitaju kohta veel ei tea? "Ruumis orienteerumine on mingil määral ka alateadlik. Professionaalsed tantsijad ja sportlased sooritavad paljusid liigutusi alateadlikult ega mõtle pidevalt, kuidas on kõige õigem liikuda. Huvitav olekski teada, milline on inimese teadvuse ja alateadvuse suhe nii ruumis liikumise puhul kui ka laiemalt. Kogeme ju tihti seda, et jääme probleemile mõeldes magama ja hommikul on lahendus käes. Sellise asja mõistmine aitaks inimesel paremini aru saada, kes ta on," kommenteeris Vasar.
