Maailmas on seeni arvatust oluliselt vähem
See on haamer ja torujupp, millega ma maailmas ringi rändan, tutvustas TÜ loodusmuuseumi vanemteadur Leho Tedersoo Chemicumi fuajees riistu, millega on tehtud oluline osa eile teadusajakirjas Science avaldatud uurimustööst. Tedersoo juhitud, ligi neli aastat kestnud rahvusvahelise uurimuse käigus leiti, et kõige liigirikkamad seenekooslused asuvad troopilise vihmametsa aladel. Levinud arvamus, et maailmas on 1,55,1 miljonit seeneliiki, osutus ülepaisutatuks. Selline arvamus põhines oletusel, et taimeliikide ja seeneliikide suhe on igal pool maailmas sama, selgitas seeneteadlane. See ei ole aga tõsi. Taimede mitmekesisus on väga tundlik temperatuuri languse suhtes. Sellepärast on troopikas taimeliike sadu kordi rohkem kui tundras. Samas seeneliike on troopikas kõigest kaks kuni kolm korda rohkem kui tundras, tutvustas Tedersoo mullaseente globaalse mitmekesisuse ja geograafia uuringu tulemusi. Nii võibki oletada, et varasemad teadustööd on seente globaalset liigirikkust mitmekordselt üle hinnanud.   Uurimus on oluline, kuna see on mahukaim andmestik, mis seni bioloogilisest mitmekesisusest avaldatud. 35 teadusasutust üle maailma on selleks kokku kogunud ligi 15 000 mullaproovi. Neist umbes pooled on võtnud Leho Tedersoo ise. Mauritius, Madagaskar, Paapua Uus-Guinea, Colombia, loetles ta mõned 15-st riigist, kust ta proove on kogunud.  Proovide võtmiseks peab esmalt leidma inimtegevusest võimalikult puutumata metsa ja sellele mõõtma veerandhektarilise ruudu- või ringikujulise ala. Seejärel tuleb sealt juhuslikult valida 20 puud. Iga puu ümbert, kahelt poolt, poolteist meetrit tüvest võetakse üks mullaproov, rääkis Tedersoo Chemicumi uksest välja, üle lörtsise sõidutee Biomeedikumi kõrvale kaskede all jalutades. Ega siin rohkem ei olegi midagi vaja, kui vaid ühte puhast kilekotti, ütles ta, kui oli oma 800-grammise lemmikhaamriga viie sentimeetrise läbimõõduga plasttoru umbes sama sügavale härmatisega kaetud maapinda löönud. Nii lihtne see ongi, kommenteeris teadlane proovide võtmise metoodikat, mille ta ise välja mõtles. Tedersoo sõnul saaks proovide võtmisega hakkama iga koolilapski ja kõik, kus muidu loodusest ja bioloogiast palju ei tea.  Seejärel segame iga prooviala 40 mullaproovi omavahel kokku.Kui proovid on ära kuivatatud, jahvatame need pulbriks. Kahest grammist pulbrist eraldame DNA molekulaarse analüüsi jaoks uue põlvkonna sekveneerimise ehk järjendamise meetodil, jätkas Tedersoo.  Kui käes on miljonid DNA järjestused, algab kõige suurem töö. Pärilikkusainest määratakse ühe markeri järjestuse põhjal kõik seal olevad seeneliigid. Selleks praagitakse välja halva kvaliteediga järjestused ja need, mis ei kuulu seeneliigi esindajatele. Samuti leiavad koha teadlaste prügikastis DNA lõigud, kus üks pool kuulub ühele ja teine pool teisele liigile või millel on küljes mõni muu viga. Nii kirjeldas Tedersoo, kuidas käis maailma seente liigirikkuse määramine Chemicumis. Sel viisil mullaproove analüüsides tuvastasid teadlased üle 45 000 seeneliigi. Proovide kogumisest ja analüüsimisest keerukamaks peab Tedersoo proovide toimetamist riikidest välja. Selleks vajalike lubade saamine oli tohutu asjaajamine. Mõnes riigis jäidki proovid võtmata just saamata jäänud lubade tõttu. Üldistuste tegemiseks on kogutud materjalist siiski enam kui piisav, sõnas ta.  Tedersoo sõnul on uuringu peamine tulemus see, et seente elurikkuse mustrid järgivad üldiselt taimede ja loomade omi. Teisisõnu: liigirikkus on suurim troopilistes vihmametsades ja seal kehtivad üldised biogeograafia seaduspärad. Kuna seente liigirikkus ja esinemine sõltub peamiselt sademetehulgast, temperatuurist ja taimkattest, võib oletada, et kliimamuutuste mõju seenestikule on väga tugev väga kuivadel ja jahedatel aladel. «Hea uudis Eesti seenesõbrale mükoriisaseente osas, kuhu kuuluvad pea kõik söögi- ja mürgiseened, on see, et meie kliimavöötme metsad on liigirikkaimad ja rekordit hoiab ürgvana Abruka pärnik,» lausus Tedersoo.
