Kuidas oimusagar meid juhib ja eksitab?
Mõned inimesed ei eksi kunagi ära. Teised seevastu võivad ka GPSi ja parima kaardiga varustatult valesse suunda kõndida.  Suunataju kontrollivat ajuosa on otsitud ligi 30 aastat. Nüüd õnnestus Londoni ülikooli kolledži neuroteadlastel see nutika arvutisimulatsiooniga üles leida. Hugo Spiers ja tema kaastöölised lõid lihtsa arvutimängu moodi keskkonna ja lasid vabatahtlikel katsealustel sellega tutvuda. Seejärel pidid inimesed seal liikuma etteantud punktide vahel, samal ajal jälgiti nende ajus toimuvat ajukuvamise abil. Kõige rohkem mõjutas katsealuste orienteerumisvõimet oimusagaras paiknev entorinaalne ajukoor. Mida aktiivsem see oli, seda paremini inimesed ülesande täitsid. Oimusagaras asuvad erilised koha- ja võrerakud, mille avastajad said sel aastal Nobeli meditsiinipreemia. Need rakud aitavad aru saada, kus keha asub ja mis suunas see liigub. Teekonna plaanimiseks peab inimene ette kujutama sihtpunkti asukohta ja kuidas sinna liikuda. Nüüd on selge, et selles planeerimistöös osalevad oimusagara rakud. Spiersi sõnul pakkus katse selgituse, miks mõned inimesed ei eksi kunagi ära, teised aga satuvad väga kergesti segadusse ja kaotavad suunataju. Heade orienteerujate sisemine kompass annab pidevalt teada, kuhu nad kulgevad ning mis suuna peaks võtma, et soovitud sihtkohta jõuda. Kergesti eksivate inimeste oimusagara neuronid ei suuda keha liikumist jälgida ega piisavalt ruttu liikumissuunda parandada. Entorinaalsest ajukoorest saab tihti alguse Alzheimeri tõbi. Võrerakkude hävimine tekitab olukorra, kus haigust põdevat vanainimesed ei oska enam koju tulla ja ekslevad ka tuttavas ümbruses. Spiers loodabki oma arvutimudelit kasutada haiguse varaseks diagnoosimiseks ja selle kulu jälgimiseks. Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
