Jürgen Rooste. Seesama tunne (kevadräpp)
  oleme väsinud – neetud töö ja marutõbine aeg ja prussakaajuga inimesed on meid räsinud pistame Telliskivist Kalamajja jugama ja peagi heljutan väikses poes suurt nuga ma ja sina kallim pumppüssiga põrutad pollareid põrandale – purunend pudelipõhjust nõrutan mõnegi lonksu ja paar elupõhjust olla või mitte – või lamada … või rokkida võime koju jääda lesida – teen õhtuks wokki ma ja võime üksteise kallal lõputult nokkida või kütta õue kütta segast kütta molli – amokkima! lüüa larhve segi esietenduse järelpeol kolm tolli väitse lavastajareo alakõhtu ja meid ootab kevadõhtu täis linnulaulu ja värsket õhku ja pargipingid kus amelus sul stringid jalas mul ka mingid – kodus ei vaadandki nüüd pole vahet sündmusteahel ei luba kahelda iseenda lõpmatuse ägeduses- vägevuses – või siis ikkagi – vaadata parem arvutist sarja – mis arvad – mitte teha sittagi lugeda raamatut – 98%-le inimloomadest arusaamatut ja vajuda tasa unne kui eestlaste jumal kesk kevadet taas uputab tänavad lumme – on sul seesama tunne?  
