Mineraalinäljas hirv leidis abi inimjäänustest
Inimjäänustega maiustav hirv jäi silma kohtumeditsiini edendavatele San Marcos asuva Texase ülikooli teadlastele. Katsete raames jäetakse ülikoolile teaduse hüvanguks annetatud inimkehad mõnikord aastateks metsa lagunema. Samal ajal jälgitakse kaameralõksudega, millal ja milliste liikide tähelepanu korjused püüavad. Nii saab loomade jäetavate jälgede alusel hiljem juba päris mõrvajuurdluste käigus määrata täpsemalt leitud laipade vanuse. Varasematele katsetele toetudes lootis Daniel Wescott näha teiste seas rebaseid, koiotte, pesukarusid ja mitmeid raipesööjatest linnuliike. Umbes 190 päeva pärast katse algust jäi kaamerasilma ette aga hoopis säilmeid nosiv valgesaba hirv. Korjusest oli selleks ajaks alles jäänud vaid skelett. Hirve võis näha piltidel ka paar päeva hiljem. Seekord oli loomal suus inimese ribi. Töörühm pole kindel, kas tegu oli sama isendi või uue juhukülalisega. Fosforinäljas valgesaba hirv. Autor: Wescott et al. Kuigi hirvede toidulauast moodustavad lõviosa taimed, ei saa loomad neist alati kõiki eluks hädavajalikke toitaineid. Eriti talvekuudel võib seetõttu nende menüüst aeg-ajalt leida ka ammu surnud loomade konte. Samas on nähtud neid söömas ka hiljuti surnud nahkhiiri, jäneseid, nahkhiiri ja isegi otse pesast nopitud linnupoegi. Wescotti ja ta kolleegide sõnul on nende tehtud vaatluste näol tegu esimese dokumenteeritud juhtumiga, kui hirvi on nähtud närimas inimluid. Edaspidi peaksid kriminalistid töörühma hinnagul metsast leitud luid uurides arvestama ka võimalusega, et mõned nendel nähtavatest kahjustustest võivad olla tekitatud hoopis mineraale otsinud rohusööjate poolt. Uurimus ilmus ajakirjas Journal Forensic Sciences.
