Jürgen Rooste. Väike luuletestament
1. ma magatasin noori narre naisi japse neegreid soometare taisi ja kirjutasin kurja kuldset värssi ma püüdsin tollal elupõrgut pärssi   tol korral rüüpsin rõõmuks – mitte soiuks kuid oidu pold mul endahoiuks kui tahtsin ilma säästa – kanda luulet pää saja grammi kaupa hoopis korjas kuule   nüüd ilm on päästetud! nüüd on ta valla! kui baaridaam mul uue laengu kallab poest kõrsti kõrtsist poodi põuet tallab   ma mõtlesin et võitsin endas – inimestes! – halva kuid nagu mürgiuss see mõte värsi puiseks salvas hirm-kurbus kurnas mu ja lõpuks halvas   tol korral magatasin noori narre naisi ja viha pidasin kui õgiti plaksmaisi nüüd päris inimesed – päris valuajad nüüd armastus – ma katki kui mind vajad   ehh – kuulutasin sõja küll ja vardasse lõin lipu kuid vahel ununema kipub: miks too näruvõitu plagu mu rõlge rügemendi kohal kurvalt ripub   2. vanasti ma olin luulestaar mind festivalid ootasid – lokaalid luule! kuid mind vaid huvitas kus parim urkabaar see oli minu avastusretk lähimale Kuule!   kuuinimesed – need kes olema ei peaks vaat nemad just on põnevad ja head ja festivalil? sääl paar kaunist plikat ka täispäi lugedas sain siis nad kätte ikka   kaks kohta kuhu võõras linnas ikka läen on kohalike lemmikkõrts ja kalmistu tost üksikulgemisest valmibki mu salmistu   ei ole ükski inimene aga saar ja alkohol ei uhu üksi minu randa jään purjutades liialt teiste kanda seepärast polegi ma miski luulestaar   või kirjas mõnes nooblis listis kus väljapeetumalt end vendand oleks vistist   kuid ikka kipun kohalikku kõrtsi las olla kord veel ... või paar hord kurbi inimesi tervitab mind – elusat – ei võltsi ja siis mind ootab surnuaed   kui käes on aeg   ma kuidagi ei läe siin ülepiiri kui ringi sõnastan šeikspiiri: ma selleks valmistun – on kogu maailm minu kalmistu!   sest kord kui lõpeb alkoholi malbe uht mu sõbrad – tehke nii et must saaks tuhk ja laske kanda seda pudi-prahti tuulel ja kõlada veel korra-paar mu rohmakamal luulel!
