Arvustus. Kauge tähe valgus: Marie Heiberg
Äsja kirjastuses Ilmamaa ilmavalgust näinud kaks Marie Heibergi (1890-1942) teostekogumikku toovad meie ette ühe noore hinge leegitsevalt romantilise ja samas fataalselt traagilise tunnetuse tee 20. sajandi algusest. Noort luuletajannat hästi tundnud ja temast meeldejääva (küll üsna kriitilise suhtumisega) kirjandusliku portree loonud Henrik Visnapuu on oma mälestusteraamatus leidnud: „Marie Heibergi luuletoodang pälvib suuremat tähelepanu, kui sellele seni meie kirjandusloos on osaks saanud.”1 See tähelepanu ei jäänud tulemata. Kui laulva revolutsiooni aastal 1988 ilmus Kajar Pruuli koostatud Heibergi esinduslik, heal paberil valimik Reti Laanemäe illustratsioonidega „Käisin üksi tähte valgel”, siis oli see tollal – vaatamata tiraažile 8 000 – tõeline bestseller, mida ma poelettidel ei näinudki ning mille omanikuks sain alles hulk aastaid hiljem (Võnnu pensionäri Eero Libliku kingitusena). Ilmunud on ka väiksem läbilõikevalimik ülevaatega luuletaja elust koos loomingunäidetega "Murelaulik Marie Heiberg" (2004) ja kirjakogumik "Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades" (2010). Eraldi tahaksin hea sõnaga meenutada Anne Maasiku kirjutatud ja lavastatud näidendit „Kesk aegade viirastust luuletaja” (2000), mida arvustades omal ajal kirjutasin, et näidendi raskuspunkt langeb „noore ambitsioonika naise fataalselt luhtunud eneseteostusele, mille arengudünaamika, ennastületav pingutus, ebakriitiline tunnustusjanu, vaesuses virelemine ja traagiline murdumine on lavastuses üsna veenvalt ja nüansirikkalt kõlama pandud.”2 Mis puudutab ebakriitilist kuulsusejanu, siis on aeg tänaseks teinud täispöörde ja enesereklaam näikse meie ajal olevat lausa möödapääsmatu (seepärast tsiteerisingi eelnevas lõigus iseennast). Mõni praegune Betti Alveri debüüdipreemia laureaat annab mõne kuuga rohkem intervjuusid, kui seda tegi Alver ise terve oma elu jooksul. Ju vist käituks ka Heiberg praegu samuti.  Debüteerinud varaküpse imetüdrukuna juba 16aastaselt ja nautinud esialgset tormilist tunnustust, kestis autori loometeekond ometi vaid napilt tosin aastat. Järgnevatele tagasilöökidele tema vaim vastu ei pidanud... Ent rääkigu autori eest ikka tema looming, mis on nüüd täismahus meie ette toodud kahes Hando Runneli koostatud kogumikus (plaanis on veel põimik Heibergi publitsistikat). Luuleraamatu „Rändaja tütarlaps” esimene pool sisaldab luuletaja mõlemad eluajal ilmunud kogud („Mure-lapse laulud” 1906 ja „Luule” 1913) tervenisti, teises pooles on ajakirjandusest ja käsikirjadest leitud luuletused, viimased salmid pärinevad aastast 1920. Heibergi lausromantiline igatsuslik ja unistuslik luule on tänase pilguga üle lugedes eriti kaitsetu, selle kõrgelennulist sentimenti ja paatost oleks lihtne parodeerida ja välja naerda. Ent selle luule tuumas on vaieldamatut spontaansust, ehedust, eredaid kujundileide ja inspiratsioonivälgatusi, mis lepitavad meid ka arvukate leigemas vaimses uneluses loodud paladega. Kajar Pruul on näinud Heibergi luuleparemikus teatavat sünteesi Juhan Liivi teravast sisepingest ja Ernst Enno laululisest pehmusest; ühtlasi tõstab ta esile luuletaja süvapsühholoogilisi taotlusi: „Ilmne on huvi komplitseeritumate hinge- ja psüühikaseisundite tabamise vastu, kui see kaasaegses luules kombeks („Painajad”, „Uni”).”3 Heibergi proosa kogumikus „Õnnetäht” kipub tema luulele alla jääma. „Aja kaugusest pimedast tulevad inimeste teed ja lähevad hämaral valguse kumal igaviku poole...” (lk 104) – proosavormis ei saavuta sellised ohked, aimdused ja terendused kuigi tihti Heibergi paremate luulekujunditega võrreldavat sugestiivsust. Aga siitki leiab ilmekaid ja täpseid realistlikke (küla)elupilte, õnnestunud psühholoogilisi eritlusi, sealhulgas armutunnete varjundirohket väljamaalimist, ja mitmeid nüüdisajalgi aktuaalseid arupidamisi. Näiteks lühijutt „Kodumaalt ära!” pakub terve rea üpris tänapäevaseid mõtisklusi ja kahtlusi: „Küll on raske kodumaalt lahkuda jälle! (---) Kodumaa loodus on armas. Inimesed vähem. Oleks parem siin elada ja töötada, kui kindlat pinda jalge all oleks. Seda vist ei leidu.” (lk 138). Kui pisut järgida autori stiili, võiksime kokku võttes öelda nii: neist kahest Marie Heibergi kogumikust ulatub meieni ühe kauge tähe valgus, mis vahel küll hajuma kipub või sihitult sillerdab, aga sealsamas heidab luuletundlikku hinge mõne ootamatult kirka valgusvihu või lummavalt ereda sähvatuse.    1 Henrik Visnapuu, „Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt”. 3. trükk, 2010. lk 225   2 A. Kull, „Hingedraama Tartu Kirjanduse maja saalis" – Sirp 30. juuni 2000: http://www.sirp.ee/archive/2000/30.06.00/Teater/teater1-2.html   3 Kajar Pruul, „Lisandusi Marie Heibergi luule juurde” – järelsõna Heibergi valimikule „Käisin üksi tähte valgel”, Eesti Raamat, Tallinn 1988, lk 138 ja 144 
