Jürgen Rooste. Paradiisiküüdimees
otsin hüvastijätmiseks sõnu ma olen ju luuletaja minu kiri ei saa olla nagla ja tähelepanu luniv ja hale: see peaks nagu olema poeetiline testament noh a la Villon – aga eestlase enesetapp pole sama mis prantslasel (Villon siiski tapeti – tuletan lihtsalt meelde aga kunagi ei tea: järsku ka mind vaid tapetakse) eestlane on sisimasse pööratud plafatus: see ilutulestik see tume tümin ja plafatusvärin paistab aint ta kalkidest terashallidest silmest just nagu mul just nagu mul jah tibukesed mina olen selle generatsiooni surmaingel: ma ootan teid ära ma kogun teid oma tiibadele oma lauludesse ja luuletustesse ja laugudesse ja siis me läheme ja siis me rändame ära teispoole pilvi ja sääl ootab meid eestlase paradiis meie paradiis: Teine Eesti väga väga sarnane tollele esimesele võtke seda nagu karistust – kui tahate
