Jürgen Rooste. Remmelgabluus
närused politseiriigid närused hingetud riigid kus väikse – ja väikest pole olemas! – inimese mõtted tallatakse maha sest see ei kattu plaanimajanduse või turureeglite või kehtiva korraga   närused hingetud riigid kus politsei ajab puukaitsjad-kallistajad laiali närused pisikese hingega riigid kus taritakse kartsa sest oled homo   või seisad sildiga tänava pääl ja tahad vahepääl kraaksuda ka: ja viletsad-viletsad inimesed kes muigavad et kord peab ju olema   ilmselge! ise nad norisid seda! mäletate: alguses tuldi juutide järgi ja sul oli kama sest sina ju pole juut ... ja lõpuks ühel päeval kui sina sääl   seisad mõne oma mõtte eest ei ole su kõrval kedagi ja nad peksavad ja viivad sind nagu teisi on viidud närused närused   hingetud riigid ja rahvad ükskõik kas maalahmakas perse all on suur või väike kas püssi alla on panna mõni miljon või on üldse kogu keeleruumis kokku alla miljoni –   vahet pole: vilets on vilets hale on hale: kord olgu me vaenlane! käsk olgu meile jäle!   iga tõusva natsivõrse pääl tuleb tantsida ja tallata enne kui see taimeks tõuseb – ei ole õigust uriseda meil puutinimaailma kallal kui me ise paremad olla ei suuda   kui me väikest ja teistsugust ise ei armasta ei hoia sortsid ja deemonid irvitavad kui saavad meid oma viha- ja ükskõiksuse maailma neelata ja siis ongi hää: kõik on tühi ja kõle ja asfalteeritud   ja kuskil ei üürga keegi enam eesti keeles mõnd laulu või luuletust aga see-eest on kõva kord: kõik on hästi veidrikud ja värdjad on puuri pistetud ja laiali pekstud   puu mis seisab me ilusal sirgel tulevikul ees on maha lõigatud vormirõivas võidab hall-hall-hall on trikoloor närused riigid ja rahvad vajuvad unustusehõlma
