Jürgen Rooste. Kui taevas on päev otsa tume nagu tal oleks meile midagi öelda midagi meist endist
ja päise päeva aal on pilkaselt-pilkavalt pime mõnus õdus maailmalõpufiiling tuhatükid ja kuivanud lehed tuules nagu veider põrguliblikate pööris  misantroop mus vaatab seda halli ilma ja teeb kärnatand koertele maailma bensujaamades pai ja istub ja jagab oma viimast nendega kes on loomad  mu valge kass mu Ats on nagu Lumepall ta võiks mingit revolutsiooni juhtida aga tal pole vaja – ta ei taha ta pigem vahendab inimesi ja teisi kasse  kannab hoolt et liivakastis oleks kakale pääle kraabitud ka siis kui teised seda kehvasti on teind ja taandub viisakalt väikse musta eest kui tol veel kõht täis pole  jätab osa oma toidust – väljas on Must Ophelia muidugi must – Sahaara avarusist ilma üle võtnud ja ümiseb oma tumedat tumedat laulu  potis keevad valged hinkaalid ja tassis on tee roheline tee – me peaksime valima rohelise tee süda pole endaga rahul iseendaga mitte maailmaga ammugi mitte – see poleks minu süda kui ta rahul oleks  kui juba revolutsioon kui juba maailmalõpp siis kuidagi iseendas – enese sees aga see on veel raskem: tõsi – paljaste rindadega naine on mu sisemiselle barrikaadile juba ammu kerkinud ainult ma ei näe oma lipu värve ma tõesti ei tea mis värvi lipu all ma seisan: on see äkki must plagu millel fosforrohetav kassiluukere  aga seda paljaste rindadega naist näen ma oma sisimas väga selgesti sellest saan ma aru: märgid kõnelevad taevas on tume ja  revolutsioon on alanud
