Jürgen Rooste. Luuletus Eesti luule imelisest ilust
seks vabadus surm valu ja veidrus   ma sain eile õhtul äkki aru et nii kuradi-karudi palju on hääd luulet   et eesti luule ja räpp on praegu võibolla kõige põnevam maailmas   istusin kuulasin ja vaatasin ilusaid inimesi ja tundsin et ma vanasti võisin   olla ju ilus loomulik geenius aga nüüd pean ma pingutama   et olla sama hää kui nemad need noored ja ilusad ja andekad   ja see on hää tunne see et luulekunnid peavad oma   keele ja meelega oma lugemise ja tekstisugemisega   tööd tegema sest säält nad tulevad Sirelid ja Lilled ja Tommyboyd ja Päärud   ja Kalevid ja Ivarid ja mingid Magalarajoonide Prohvetid ja sa ei olegi oma lodeva pehme keelega   kõigeägedam poeet – aeg on võtta see viskilonks ja kirjutada veel paremini   kirjutada veel ilusamini kui nemad ja tunda et   sa ei tule sellega toime ja see on ilus see on ilus   et eesti keel elab ja hingab ja möllab nagu loom nagu metsik mäger   see keel ei sure milles kirjutavad nii karmid ja ilusad inimesed   me võistleme veel surnuks nii vene kui inglise kui hiina   meis on nii palju ilusat sisemist piina ja meil on muidugi viina ja meil on me   vead ja me read ja sellest palju ilusamaks ei läe   mida tähenda laav või liibe või ljubov mis on neil öelda kui meie   armastame ja ragastame l’amouri tiigrid nagu me oleme
