Luuletus. Jumalate tagasitulek
Kümnete valgusaastate kaugusel 15 Sagitta tähe juures elavad jumalad. Nad on valgusejumalad, „kehad“ stringidest, aga nad võivad end muuta, kuis tahavad. Võivad kasvada hiidudeks, Kahaneda nähtamatuks punktiks, Kes rännata võib Valgusest kiiremini Läbi kogu Universumi. Ruumi ja aega nende jaoks pole, TUNDMATU igaveseks koduks neile. Mõistus ammugi unustatud, kujutluse vägi annab Neile väe luua Nähtavaks kõike, Mida tahavad. Miljardeid aastaid tagasi Olid ka neil tähelaevad, Elu olemuse avastasid, Rakud,millest areneb Aegade jooksul inimene. Nägid ette nad arengut, Otsisid paika,millest tärkab elu. Maal valmis oli saanud Meri,kõik oli tyhi ja paljas. Valgusolendid leidsid, Et Maa on sobiv paik, Kuhu külvata seemned. Nii tõidki nad eluidud Maapealsesse merre, Külvasid seemned vette, Mis sobiv arengu alguseks. Lahkusid siis ning elasid edasi Oma tähtkujus, Arenesid ka ise, Kuni valguseolendeiks said. Ei midagi sellest, Mis praegu Maa peal kehtib, Ei kehti nende juures. „Loodusseadused“ võidetud, uueks saanud on valguseolendid, ruum ja aeg tõkkeks neile pole, raskusjõud puudub ning moondumisvõime võtta lubab ükskõik millist kuju või kaduda hoopis, et ilmuda taas. Neile tarvis pole sööki ega jooki, Mees ja naine ühinenud Uueks olendiks; Ja kui uut tahetakse luua, Siis kujutlusest kujuneb Uus,millel jällegi pole Midagi sellest,mis meie juures. Miski,mis siin, Seal ei kehti. Kuid meid nad unustand Pole, Jälginud on meie arengu teed Ainuraksest siiani. Aegade jooksul vahel Nähtamatuina jalutand, Hõljunud siin Kui peremehed,kes vaatavad Küpsevat vilja. Mida kavatsevad meiega, Mida tahavad Maast, Kuhu külvanud elu? Kas siinseist keegi teab seda? Kas keegi aimab,et Külvajad siin vahel käivad Ning ootavad,uurivad meid? Kas oleme täitnud nende Kavatsuse sihi Või oleme äpardunud, Saanud kellekski,kelles Nad pettunud, Kes isegi vihastavad neid? Kes oleme meie? Kuhu suundume? Kas lootsid valguseolendeid Meistki,et nende sarnaseiks Saame? Ka küsib praegu keegi Meist seda? Või küsinud on? Aegade jooksul külvajad Meie hulka sünnitanud on Neid,kes unistanud Inimkonna uueks loomisest, Astumisest sammukese edasi – Sumeri jumalad õpetasid Mustpeadele tarkusi, Nõidade sünd Aitas inimkonnal Tõrjuda haigusi, Sidepidajaiks olid Taeva ja Maa Vahel. Kuid sõjavankrid tallasid Paljud kultuurid. Tsivilisatsioonid tõusid, Vajusid liiva, Jumalad vaatasid kurvalt – Nii nemad ei tahtnud. Üksikud saadikud tulid, Hoiatasid inimkonda, Et see tee viib hukatusse, Kuid keegi ei kuulanud neid – Jeesus,Buddha,Lao-zi _ Kolm Täiskasvanut päästma Tulid meid püünistest, Kütkeist vabanemist Pakkusid, Näitasid Elu Teed, Kuid uueks saamise asemel Korraldati riitusi, Ehitati kirikuid Ning kakeldi võimu pärast. Joachim di Fiore unistas Vaimu Riigist,kus Valitseb rahu Ja kontemplatsioon. Müstikud kogelesid Teisest Maailmast, Kus armastus Ja Nägemine Kaitseb inimesi huku eest. Üksikud filosoofid Kuulutasid rahu ja tarkust, Sri Aurobindo rääkis Evolutsiooni uue astme Tähtsusest inimese puhul. Fechner nägi tuleviku uut olendit. Krishnamurti kuulutas Konfliktide lahenduse võimalikkust. Olaf Stapledon rändas Universumis Ning nägi Tähtedeloojat Ning viimset inimest. Öpik rääkis mõtte Ajatusest ja ruumitusest, Kosmilisest teadvusest Ning ostsilleeruvast Universumist, Kus miljardite aastate pärast me teadvus Võib uuesti ärgata Uues Universumis. Paul Tillich kuulutas Uut olemist Ja Jumala Riiki,kus kõik On püha… Kuid maad rüüstati, saastati, Ikka enam on inimesi, Kes nälgivad, Ühel pool prassimine, Teisel pool nälg – Inimkonda võrreldi Maa vähkkasvajaga. Ja seda ta ongi. Pole võimalik ravi, Pole ravimit, Oleme valinud Surma tee, Tuumapommid on valmis Lõhkema, Ahnus vaimuhaigusena valitsemas. Seda kõike näevad Me külvajad, Valgusejumalad, Neil kahju meist pole, Kuskil on viga, Mida parandada ei saa, Ainus tee on Asendada inimkond Uue tõuga, Kus valgusolendite Kujutlusest saavad olevaks need, Kes rahumeelsesd, Koostööaltid Ning taipavad seda, Mida Jeesus,Buddha,Lao-zi. Ja siis tuleb päris Midagi uut, Midagi siinpoolset ei kehti, Valgusolendeiks sünnivad Uued, Maa uueneb, Päike saab teiseks Ning jumalad on tagasi Tulnud,et jääda siia, Ja jälle siis minna Looma uusi maailmu Universumi väljadel. Kas keegi pääseb Endisest inimkonnast Või hävivad kõik? Jõudes oma teekonnal Ökokatastroofini Ja ähvardava tuumasõjani, Pole me teeninud ära Pääsemist, Oleme teeninud karistuse, Jäädavalt olematuks Muutmise. Ja kui surnud äratatakse, Siis kogutakse nad kokku Kuhugi Universumi Äärele, Antakse uus keha neile Ja uus meel, Igaveseks unustavad nad Maa Ning Toonela kaigub Nende laulust, Mis kiidab Tähtedeloojat, Kes on väljaspool Mõistust, Kaastunnet Ja kõike inimlikku.   Kas nüüd Külvajad kahetsevad? Oh ei! Nad võtavad ette uusi Katseid,et leida Elu,mis pole elu, Vaid uus leemisviis, Et Universumi uurded Täituksid valguseolenditega, Kes leiavad tee välja, Välja sellest Universumist, Hoopis teise,mida Ei saagi nimetada Universumiks, Sest isegi valgusolendid On seal teised Ja ka valgus. 
