Džässpianisti aju töötab teisiti kui klassikapianisti aju
Nüüd on aga ka päris neuroteadlased jõudnud oma teadustööga Jarrettiga üsnagi sarnasele arusaamale. Saksamaa, Inglismaa ja Austraalia teadlased eesotsas Roberto Biancoga Leipzigi Max Plancki inimese kognitiiv- ja ajuteaduse instituudist avastasid, et džässpianistide ja klassikapianistide ajus kulgevad ka ühte ja sama muusikapala mängides erisugused protsessid. Põhjus, kirjutavad nad ajakirjas NeuroImage, võib olla selles, et need kaks väga erinevat muusikastiili seavad muusiku ette ka täiesti erinevaid nõudeid – kas oskuslikult interpreteerida või loovalt improviseerida. Mõlema žanri puhul peab artist ühtepanu lahendama kahte ülesannet, mida mängida ja kuidas mängida, ehk pidevalt hoolt kandma selle eest, et ta vajutaks sobilikke klahve sobiliku sõrmega. Klassikapianist keskendub seejuures rohkem teisele ülesandele – kuidas mängida, sest tema ideaaliks on esitada pala tehniliselt täiuslikult, kuid isikupärases väljenduslaadis, ja õige sõrmevalik iga klahvivajutuse jaoks on ülitähtis. Džässpianist aga keskendub küsimusele, mida mängida. Tema põhiülesandeks on teha esmajoones õige klahvivalik. Bianco ja ta kolleegid jõudsid sellisele järeldusele, kui uurisid elektroentsefalograafiga 30 elukutselise pianisti ajuaktiivsust.
