Jaan Toominga luuletus. Elades Taod – pudeneb vaikust...
Kellukas heliseb... ...kuulan oma venda ja vajun rahusse.   Puhas karge õhk kutsub endasse hingama Paradiisi...   Hämarus. Rahu. Paks keha puhkab ja näeb und elavaist surnuist.   Kannikese lõhn   täidab Sind, kui muretult rändad edasi.   Hapuoblika nutsak pihus, laps haukab haput ja krimpsutab nägu.   Leevikesed talvises sirelipõõsas poisike läbi härmatund akna jälgimas neid.   Mustmiljon muret hajuvad, kui kullerkupud kõiguvad tuules.   Haavalehtede habin kostab su kõrvu, kuid hirmu ei ole.   Noorte kaselehtede kuma päikses teeb su nooreks.   Saunast tulles paitab suvine jahe õhtu su karvast kõhtu.   Toomeõite valge sulatab hinge kalge ja muudab su malbeks.   Astrite rõõm paneb su naerma, kui sügis läheneb.   Kahupea pilveke ujub taevas , - läinud kõik vaevad.   Täiskasvanud imik armastab naist, kel vaikusest silmad.   Rõõmusta, rõõmusta öeldamatus rõõmus, sest Tao on nimetu.   Detsember, 2009. M.I.A.
