Jürgen Rooste. Valentinipäev
seda ma tean mis on VALE mis on valus mis on võlts ma tean   seda ma tean mis on PÄEV mis on valge kui on valgus: seda on vähe   seda mis on NTINI ma veel ei tea kuigi sel on kahtlane sarnasus puutiniga   meie eestlased selliseid asju ei tähista ei lähista endale kedagi see on ju vale   see on kuidagi võlts öelda et armastad kedagi see on raske nii palju raskem   kui nende libe liibe või laav või ljuboov aga kraadikese vähem kare kui   rakkaus   ja kellel neid sõpru ikka vaja on – kellele nad hääd teind on – ütle mulle kes   on su sõbrad ja ma tean sust kõik kui sul on sellised sõbrad siis pole vaenlaseid vajagi   (ütles martin helme kaur kenderi kohta ses mihkel raua saates kusnad rääkisid toomas hendrik ilvesest   ilusat vale- ntinipäeva kõigile ilusatele meestele)   aga see armastus või rakkaus see ei anna rahu see on nagu kirvega tahutud me olemisse me kujusse me vihmamorni   tujusse – ujusse halli mis hommikul katab me eest me eestimaa kalli nii et jah – mõistus ütleb see on õige ja tulebki   boikottida seda ameerika turunišisitta – plastikaatsüdameid millesse delfiinid ja albatrossid pärast lämbuvad aga süda – see lihaseline see raju   see ütleb et ikka ju hoiad   ja juba sul ongi käes kõige koledam südamekujuline kommikarp ja lillenuustak ja sa oled reetnud isamaa   aga pääsend ehk sammukese lähemale oma tulavaste laste ema keelele   ma tunnen valet ja tunnen päeva ja küll ma kunagi selle ntini ka selgeks saan
