Keelesäuts. Pajuvasikas, metsapeni või kriimsilm?
Vana aja uskumuse järgi ei ole hea mõte hunti tema õige nimega kutsuda, sest siis võib juhtuda, et hunt kuuleb ja tuleb meie õuele pahandust tegema. Ütleb ju vanasõnagi, et „kus hundist räägid, seal hunt aiataga“. Seetõttu on meie rahvusloomal rohkem kui kakskümmend hellitusnime, nende seas ka metsapeni, hallsaks, kõrvekutsikas, sorusaba...  Võrdluseks: hundiga koos rahvuslooma tiitlile kandideerinud siil on nimede poolest palju vaesem – sünonüümisõnastiku järgi on siilil vaid kaks hellitusnime: okaskera ja nõelakera. Seega võib keelelisest vaatenurgast pidada hundi võitu siili üle  igati õigustatuks. Ilmselt on hundi nimederohkus märk sellest, kui oluline ja mitmepalgeline loom on võsavillem meie, eestlaste jaoks. Kutsutakse ju hunti rahvasuus ka metsasanitariks, kuna ta puhastab metsa haigetest ja vigastest loomadest, aidates nõnda hoida looduses tasakaalu. Soovime hallivatimehele pikka iga ja ehk isegi uusi nimesid juurde!  Kuulake varasemaid säutse siit. 
