Jürgen Rooste luuletus. Laul armastusele, mis teeb elust elamisväärse
sa olid mu elu ma ei teadnud et kellegagi saab nii kokku kasvada   nii kokku kuuluda   sa olid mu elu me ladusime oma armastuse raamatuvirnadeks ja tegime tast kassikarja   me ei osanud vahel enam teistega rääkida   nüüd on see muutund sulle vist eriti: mina ikka veel ei oska rääkida aga ma püüan   juba tuleb häält mu käredast kõrist   sa olid mu elu õpetasid mulle nii palju asju kuidas näha sind ja seda maailma: ja õpetasid mind   vaikima ja teenima   ma olin enne ehk olnud kristlane kunagi aga ma ei mõistnud lõpuni seda kui bob dylan laulis you gotta serve somebody   sa olid mu elu ja siis mingil hetkel sai see sinu jaoks otsa: ju sa said siis suureks – mina ei saand   meie poisid – meie jäämegi peeterpaanimaale kadund poisteks ja ma olin rohkem peeterpaan kui ta ise iganes   kõigi oma poolikute jägermeistripudelitega   sa olid mu elu ja ma lasin ennast sinna langeda nagu pehmesse patju täis voodisse ja uskusin et see kestab igavesti   ja isegi nüüd isegi praegu on see nii valus et toob mind hetkiti teadvusele   ja ma kardan et sa oled ikkagi mu elu   ekstaole ekstaole oleks ta eks ainult nii   aga asjad pole kunagi nii nagu meie tahame isegi kui see polnud muinasjutt isegi kui ma seekord ei valetanud   ja sa olidki mu elu
