Jürgen Rooste luuletus. "Inimeseks olemise asi"
INIMESEKS OLEMISE ASI ma olin nii tüdinud kogu sellest kunstist ja pasast   ja sellest mida nad nimetavad luuleks   kõigi nende geeniuste kogudest ja nende neetud etendustest   ja siis ma sattusin kogemata kuulama noid verinoori   ja alguses oli see mõte et ahaa nad ei ole teid lugend   nad ei ole teie tantse vaadand ja seepärast leiutavad nad oma jalgratast   ja siis järsku tabas see mind kui hää on see neetud jalgratas   selle asja nimi on vabadus see on anne see on kunst   mitte see sitt mida poodiumile tõstetakse ja aastatateks stipile pannakse (nagu mina)   see on see loomalik loomulik jõud nendes uutes noortes:   maailmas pole kunagi olnud nii vähe tööd mida tegelikult tuleb teha   (meist suurem jagu teeb n.ö sotsiaalset tööd mida tegelikult eluks   pole vaja – eluks on vaja süüa ja riideid ja arste ja kooli – kõik muu on suva)   maailmas pole kunagi olnud nii palju häid noori luuletajaid-kunstnikke-muusikuid-tantsijaid   (see on kõik sama asi) kui praegu   me elame kõige paremal ajal üldse ja ainus mis selle ära rikub   on meie ise sest pääle kunsti on meil vaja ikkagi nii palju   kilest ja plastmassist sitta nii palju kaubakeskusi nii palju tühjust ja valu   niiiiiii palju netipornot nii palju mittemidagit kummaline eks   ajal kui piisaks paarist puu- ja juurviljast päevas ja ühest tõelisest elu lõpuni kestvast armastusest   ja luulest ja muusikast ja muust just sel ajal   eelistame me ise endale näkku kusta näe – inimkond! -- nüüd sa alles saad!   aga vähemasti mina läen selle võitlusega edasi ma olen ses mõttes nats et ma usun et   eesti keelt on vaja – see on nagu ökosüsteem et hävita üks rohukonn ja kogu sooelajate kamp kaob   ma olin kaotanud oma usu luulesse ja kunsti ja ma leidsin selle   aga ma leidsin selle väga noorte inimeste juurest kes alles otsivad   sellist teatrit-luulet-muusikat-tantsu tahan ma teha tahan tagasi lapseks sest mul tollal vist   ei olnud kunagi päriselt võimalik laps olla ma tahan tagasi lapseks sest ainus tõeline ja   võimas kunstiteos on lapse joonistatud sinine päike (ja ma tapaks selle õpetaja   kes ta õla tagant ütleb et tubli aga päike peab olema kollane)   minge vittu oma kollase päikesega veetke üks päev koplifornia rannal koos minuga   ja te saate aru et päike ei ole kunagi kollane ja kunst on kunst ainult siis   kui sa iga päev alles õpid kuidas päriselt seda inimeseks olemise asja teha
