Jürgen Rooste luuletus. Kuidas vabariik nutab meie kõigi eest
väljas akna taga ulub vabariik kui hunt on täiskuuöö ja libainimesed tänavatel liikvel üks seasilm nosib värsket tütarlast ja teine rebasena noolib pesamuna väljas akna taga ulub vabariik kui hunt on õhus viimsepäevatormi lämbe lõhn ja tuvi turnib trotuaaril üks vanaproua trammipäätuses mul ütleb: tal on häbi elada sel maal ja nii ta sureb ühes oma häbiga ja väljas akna taga ulub vabariik kui hunt ja vaesed jäävad vaesteks sest et rikkaks ju ei saa kust tuleks rahalaev ja kus küll maabuks ta lipp lehvib – lippu lehvitatakse ja laulab ikka laulupidu end öös morn mees läheb kuskile nii sihikindlal sammul on mõtteis: mõtted need on sünged nii sünged et ei märkagi kuis väljas akna taga ulub vabariik kui hunt meil kingib rukkilillepärgi iga persestunud nukravõitu päev ja armastus saab otsa enne kui ta algab ja keha liiga kiirelt vanaks jääb ja ilutulestik on aastavahetusel siis laulab ABBA siis on naer ja nutt just nagu kaubakeskusesse suure ale päeval meil kõigil surma poole olevat näib rutt ja väljas akna taga ulub vabariik kui hunt mul kalla sõber küllap sulle kallan kui minu käes on kord on väljas päike ta on paksu musta pilvevalli taga sest nii on ilus – nõnda just ju peab veel hullem sellest et me keha vananeb ja hääbub on see et lõpuks mõistus kaob et lihtsalt tühi kulund kest kus miskipärast süda ikka taob ja kuskile ei ole minna oma häbi-murega võibolla metsatukka surema ja väljas akna taga ulub vabariik kui hunt ta pisarad on klaasi pääl sest kus siis veel tuul undab latvades ja igaüks on ise üksi kuigi ikka koos
