Jürgen Rooste luuletus | Armastuslaul. Rakvere bluus
väikese linna vihmased tänavad süda on natuke katki aga armastab ikka: mõtlen kõik ilusaks – mõttetud pophitid hotellitelekanalil ja hamburgeriputka noored teenidajaplikad ja kogu selle ringitralliva teatrirahva ja hakid ja harakad väikese linna vihmasil tänavail kõnnin mööda surnuaiast ja leian enda sees ühe kalmistu kuhu ma olen matnud oma vanad armastused see siin ei taha veel surra ikka võitleb aga sa oled ta juba surma mõistnud ja tagasitulemist siit pole: nagu vihm ei lange maast täna tagasi taevasse ei lange meie sellesse imelisse võlukunsti mis kord oli me pärisosa väikese linna vihmased tänavad ja päikselised ja päikselumised kandsid meid käsikäes kaugusse me kadusime iseendil silmist ja siis see läks las ta siis läks ega see ei tee vähem valu see ei tee vähem valu sest me saame sellest ju aru me oleme ju täiskasvanud inimesed ikka ei tee vähem valu päike lõikab teravalt tumeda pilveserva alt väikses vanas linnasüdames vihm jääb hetkeks järgi ainult seks et mu sees edasi sadada tumedalt hallilt vaikselt ja pikalt
