Jürgen Rooste luuletus. Baltoscandali poeem
BALTOSCANDALI POEEM * Rakvere vihm on teise maitsega kurbus on siin teise maitsega siis ehk ka rõõm lihtsalt seda rõõmu ma praegu ei tunne ei taju ma ei tea miks ta ei taha enam mu sõber olla * söön parginurgas burgeri äkki on lihtsalt kuidagi kaunim ja parem kõik burger nagu päike hammustan sust tüki ja järsku pole vahet et ma olen nii katki * panen hotellis televiisorikastis mängima muusikakanali ja paari tunni jooksul laulavad mulle britney shakira ja duffy ja adele ja siis lana ja kõik on nagu vanasti siis kui ma veel inimene olin * kõrvallauas kuulus lavastaja kuulus näitleja kuulus muusik kuulus tantsija kuulus dramaturg see on siin nii igas kõrvallauas jutt on tavaliste inimeste tavaline loba ainult üks dramaturg on vait laseb mul omi mõtteid mõelda oma luules kulgeda ülejäänd räägivad autodest ja jalgpallist ja rahast ja muud siukest inimlikku paska mida inimesed miskipärast eluks arvavad vahepääl räägivad isegi teatrist küllap räägiks minagi aga ma olen üksi omas lauas oma joogi ja oma märkmikuga ja ega ei ole kellelgi põhjust ka muga hängida-mängida-bängida nõnda ma siis vihkan väike ja õel vihkan lolle sest ma tunnen neid liiga hästi ma olen üks neist * ja siis just kui sajab ja minu sees on läind tumedaks pressib päike läbi halli pilvevalli ja paistab Rakvere kohal veeauru takka sumedalt nagu täiskuu otse mu kiilasse sarvilisse deemonipähe – täpselt nii vähe nagu mul vaja on * vihm on mu sõber tema ainsana räägib mu kummalist keelt * polegi nii raske tuleb inimeseks hakata ja kõik: kui ma jaksan enda keharaskusega maast püsti tõusta mis mul siis häda on mis mul peaks häda olema kurbus on kurvastaja silmades tuleb need silmad rõõmsaks saada tuleb see raskus välja saada enesest inimeseks saada jälle ei viitsi ei jaksa ei taha olla kurb * ma näen baarisabas Wauhausi poisse ja nad on nii põrgutoredad ehtsad soomlased nii et ma annan neile vaikselt andeks selle tüki kus nad keefiri sees libisesid ja aelesid ja isegi selle kus nad libesti sees libisesid ja aelesid (nad panid libestisse libisema ja aelema ka imeilusad ja andekad eesti tantsjatarid) ma andsid neile andeks sest ma olen jumal ja õiglane jumal annab häädele soomlastele kõik andeks täna õhtul libisevad ja aelevad nad pimeduses ja valguses * mu keha mu vaim on natuke rabedad hing on nõtke ja helge kui vahel on silm ka väsinud (kui elu mind veidi on räsinud) siis silmade taga on selge * olen oma soge kuskile teatrisse unustand otsan vanast tuttavast kaltsukast kus sinuga mitu korda käind (müüjanna tunneb mu eelmisest korrast ära aga nüüd olen siin üksi – see on kurb) viiekümnesendise öökoleda nokaka olen nüüd teatrifestivalijõmm * laval tanstivad inimesed nagu mina ja siis ka väga teistsugused ajavad nutma ja naerma vaheldumisi see ongi teater aga äkki ei ole äkki on see midagi hoopis muud võib-olla polegi teater teater võib-olla on see lihtsalt üks inimeseks olemise viis * tahtsin tuimust tahtsin tuimestust nüüd tahan tagasi erksaks see on jälle sama pikk teekond ma ei teagi – kas on parem vaikne ahastus või rabelev-võppuv-väänlev kisendav hullus kui pää jälle tööle hakkab järsku siis siis järsku saan aru kes ma olen ses luhtaläind lavastuses kurb klown psühhist sarivägistaja loll luuletaja tuim elukas või erk inimeseloomake hallis paitavas vihmas * mu viimane päev siin seekord hommikune päike ja tuul ja teatraalid taovad jalkat romantikud küünikute vastu   meeletu ärevust nii et ei oska end kuskile panna õhtul saan sõbralt koju küüti siis olen vähemasti end koju pand   teater on totaalne elu on hullem kui lava lava on mu jaoks turvaline   vahel saan vihaseks et keegi keerutab laval sädelevaid kerasid keri oma keradega ka ... ! tahan karjuda   siis saan vihaseks et muga manipuleerib kuulus lavastaja kes isegi kohale ei tulnd ise   vaid pani elavad ja surnud kõik tantsima oma käsilaste kaudu siis saan vihaseks et inimesed elus mu ümber mind ära on kasutand   mina – mina loll ju ise lasen! siis läen põlema et ma nii loru olen – suur geenius ikka küll   päris hullusti põleb et isegi taas tõusev hall märg ja rabisev ei suru seda mus maha * lõppeks jääbki teatrist meelde see kuidas me katki oleme meie – inimesed-inimloomakesed   see kuidas me peame enda pääl katseid tegema et aru saada kes me oleme – millesse me usume   see on nagu laboratoorium uhke – väga uhke on olla katsejänes või punaste silmadega   valge rott – tuleb jälle ronida labürinti ja hakkata otsima seda teekonda tagasi iseenda juurde
