Jürgen Rooste luuletus. Omnivoori ümin
käisin enne varahommikut vanas hommikumantlis pisikese punase penniga tänaval rulatamas   sõitsin-siuglesin all mööda Kopli rannaäärseid teid ja siis keerasin tagasi kodupoole nagu ingel   mu sügav sume vari laugelt libises üle alles ärkavate inimeste päiksetõusukõrbelõhnalise maailma   esimesed kellele ma alati mõtlen ja mõtlema pean on mu lapsed ja kassid ja siis ma tagasi jõudes   panin kassidele toitu aga kui ma selle kilepaki avasin ja seda kaussi panin küsis toit – jah, see neetud sült kõneles!   et ise sa enam loomi ei söö jah – aga oma kassidele toidad ikka mind ahh? jää vait tahtsin ma öelda   jää ometi vait mu kassid ju ei saa veeganiteks hakata sest sina saad rääkida   kõik maailma liha räägib laulab ja tantsib aga kellegi jaoks on ta energia keegi sööb ta ikkagi lõpuks ära   nii et liha: luuleta kähku need võivad olla su viimased read enne mu kassi huuli
