Suvemütoloogia. Õlu
Isegi kui ei meeldi, siis suvel peab ikka õlut jooma, saunas juuakse, õhtul niisama juuakse, päeval rannas juuakse, aga tegelikult võib suvel juba hommikul õlut jooma hakata. Kui muidu peetakse liiga tihedat läbikäimist õllega pahaks, neile inimestele vaadatakse kuidagi kõõrdi ja etteheitva pilguga, siis suvi ja õlu on teineteise jaoks loodud. Paljud heidavad suurtele õllesõpradele ette nende hiiglaslikku ja punnis õllekõhtu. Neile, kes ise õlut ei joo, võib selline kõht olla tõesti ehk eemaletõukav, aga õllemeestele on see auasi. Nii nagu on sõjaväes auastmed – kapral, ohvitser, leitnant, nii võib õllesõprade staatust välja lugeda nende kõhtudest. Pühapäeva-õllesõpradel peaaegu polegi mingit kõhtu, aga suurematel asjaarmastajatel on näha ümber keskkoha juba tugevamat polstrit, ent elukutselised näevad välja nagu mõnusad suured vaadid – see ongi õllesõbra unelm, muutuda ise vaadiks, lahustuda õlles, sest niikuinii koosneb inimene suures osas veest. Aga kui saab valida, siis parem juba koosneda õllest, mitte veest. Sest kui väga palju vett juues ei toimu muud midagi kui peab tihedalt WC vahet käima, siis õllega kaasneb alati huvitav seltskond, meeldivad ja lennukad jututeemad, ägedad vaidlused ja mõttevahetused, tihti ka tülid, vahel ka löömingud. Aga selline see suvi kord juba on, ajab janutama.
