Eestlaste sündide aastaajaline muster on muutunud
Ajalooliselt on Euroopa sündimuse mustrit iseloomustanud sündide suurem hulk aasta alguses (enamasti kevadel) ning madalam sündide hulk ülejäänud aasta jooksul, erandiks september, kus samuti sünnib rohkem lapsi, kirjutas statistikaamet oma blogis. Kui vaadata kuude lõikes Eestis toimunud sünde perioodil 1930-1939, siis on näha, et perioodi keskmisest sünnib rohkem lapsi kevadel, eriti märtsis ja septembris. Perioodi keskmisest vähem sündis aga lapsi aasta lõpu kuudel. Doblehammer-Reiter (1999) pakub septembri tipu ühe võimaliku selgitusena välja puhkuse teooria, viidates sellele, et lapse eostamise aeg jäi sellisel juhul jõulude kanti, kus inimestel on rohkem vaba aega. Sama teooriat võib ilmselt laiendada ka jaanipäeva aegsele ajale, mis on üheksa kuud enne märtsi. Nõukogude Eestis jätkus samuti muster, kus rohkem sünde leidis aset aasta esimeses pooles, kuid kulminatsiooni periood nihkus pisut ja muutus pikemaks. Rohkem sündis lapsi kevadkuudel märtsist kuni maini, tipuga aprillis. Perioodi keskmisest rohkem sündis lapsi ka veebruaris ja juunis. Jätkuvalt sündis lapsi vähem aasta teises pooles, kuid erinevalt 30ndatest ei eristu enam septembris sündinud laste arv. 1990ndatel toimusid suuremad muutused sündide sesoonsuses. Nimelt nihkus keskmisest suurem sündide hulk kevadkuudelt üle suvekuudele. Sarnane tähelepanek sündide sesoonsuse mustri muutuse kohta on tehtud ka teistes Euroopa riikides, sh Rootsis (Cassel, 2001). Muutuse ajastus oli seal Eestiga sarnane – 1990ndad. Viimastel aastatel on juba kõige enam sünde olnud juunist kuni septembrini. Demograafide jaoks ongi paeluvaks küsimuseks, et kas sündide sesoonsuses toimunud muutus on tingitud teadlikust raseduse planeerimisest, kuna eelistatakse saada laps mingil kindlal ajal. Statistikaamet sellele küsimusele veel vastata ei oska, kuid kindel on see, et sündide kontsentreerumine kevadkuudele on asendunud sündide suvise buumiperioodiga.      Allikas: statistikaamet
