Sõnasäuts. Pilgar
Peeti pilgarit. Pidu ja pilgar kestis hommikust õhtuni. Piltlikult öeldes ka: Tuulte, tuisu pilgar. Sügistormid peavad juba oma pilgarit ning harvemini, negatiivse hinnanguna, möllu või märuli kohta. Etümoloogiasõnaraamat ütleb meile, et pilgar on kuluvorm liitsõnast pilakaar või pillerkaar. Sõna on võtnud kasutusele Eduar Vilde oma "Kogutud teoste" esimeses köites: "...kui videvik juba ammu suviseks pimedikuks oli edenenud, läbeti kella vaadata ning hakati jahmatades pilgari jämedamaid jälgi tasuma."
