Jürgen Rooste. Isamaaline ulg nr 2
vabariigi kohal oli läind valgeks hommik tuli nagu ta alati oli tuld laulupidu elas ja möllas igaühe südames kiluvõileb õitses viin haljendas vanapaganad olid välja surnud hunt rahfusloomaks kuulutatud ja lambakasvatajate rõõmuks peaaegu maha notid venemaa poolt puges sisse šalakavalaid šaakaleid sisemajanduse koguprodukt aga kasvas jumalteabmillearvelt – vast rahapesumasinaid müües nagu isukene kasvas süües eestlase lemmiktaim – lämmatav viha vohas nagu sosnovski karuputk eestlase lemmikfilm tõde ja õigus murdis noorte ja vanade südameid igas dramaatiliselt lõikavas lõigus oi jussikesed tallinna mägede ussikesed me nutsime vaadates ajalukku nagu iseenese peeglisse me olime maailma kõige õnnelikum rahvas mis siis et nii õnnetu – aga meile meeldiski nii: olla õnnetu – see tegi meid õnnelikuks kui vahepääl oligi valus ja paha valus ja paha pani meid elama tundma toda tohutut elusolemisetunnet see asendas meile teiste rahvaste jumalaid asendas vahemere soojust ja elulusti asendas ameeriklaste lollakat optimismi sest me teadsime: siia põhjalasse boreaalsesse maapäälsesse põrgusse tulidki kunagi nood kes tahtsid üksi ja rahulikult ära olla kes teadsid: miski ei läe kunagi paremaks see on meie püha paik meie kodumaa meie sombune taevas igavene november mida me armastame ja mille ainult vastik võõrast verd koletis kliimamuutus – juba see sõna on kiimane-limane! – võib igaveseks röövida istudades me randalele jõletud palmid aedadesse deemonvürsti Azazeli enese ahvileivapuud me teadsime: me peame võitlema oma igavese novembri eest – sest olgu ja pime ja külm ja niiske ta on meie november ta on nagu me enese süda * kord öösi kui Nõmme nõlvul ulgusin oma libaundihulgu alla tuledes hubiseva musta mäe poole jah – ma olin liba – päris omaks mind kuskil ei peetud kord öösi tabas mind ilmutus ma nägin järsku taevas eesti vabariigi vappi millel ökitas kolm kurjade silmadega lammast lambahambad veidi hirevill ma tundsin end nagu võsavillem penikülas mingi veider üksildus ja hirmuvine tulivad pääle maksamereliste ja tulihändade parved lendasid ära suure laia lääne poole maailma metstes-mägedes puhuti trumputini ja trambiti-tralliti tulevaid sõdu veel oli õdus see öö veel oli ilus too habras olemine vanale ühesilmsele undile hulguda Vanakalt alla ilma poole mu kõrval istus Toomas Liivi vaim: ta võttis mõõdetud pausi ja alustas poolelt ohkelt – tegutseda tuleb Jürgen – ütles ta – te-gut-se-da mitte siin niiviisi kurvastada ja hulguda kogu see hunnitu hulgumine ja kurvatsemine ei maksa mitte midagi KUI sellele ei järgne maailmarevolutsiooni ta sülitas nätsu – nätsti! -- mäenõlvale ja kobas püksitaskust püstolit – aga õpetaja Liiv ma pole kaua kedagi tulistanud püüdsin end asjaoludest libaundilikult välja libistada pole midagi – Jürgen – lausus maestro leebelt see on nagu jalgrattasõit – kui sa oled korra kellegi pihta lasknud ei läe see ku-na-gi meelest ära nagu jalgrattasõit või esimese joogi lumm ta ulatas mulle püstoli ja kuigi ma tahtnuks jalga lasta võtsin selle vastu ja läind ta oligi kadund nagu kodukäija pääle vaimudetundi mu õpetaja mu maestro mu vergilius ning siis oli see alanud revolutsioon oli alanud vähemasti minus eneses kõik oli alles ees ning ma ajasin oma libaundikoonu suure kumendava verekuu poole ajasin – süda täis armastust taskus püstol ja hinges ärevus nagu ikka noil kel on kevad ja kes on armund ja kelle jaoks KÕIK on alles alanud sel hetkel ma teadsin: see on minu isamaa ning mu selja taha kogunes tasapisi tontide armee – undisilmselt vaatasime me vapil ökitavaid lambaid nind nende hännad olid äkesti lidus jalge vahel 
