Juku-Kalle Raidi luuletus. Sõjakevade
Sõjakevade   sõjakevadel võime me maad kauni lumehelmega katta või kõnniteel pikutades minna lömaks allpool ratta, kotletid ja kärbsed ja neegrid panna naistega ühte patta kolme idamaa tarka kuulata, sest mõni neist ikka patrab   ja siis kui kaks tükki patravad, siis üks püüab tõlkida – sealjuures proovides pead mitte seintesse mõlkida. justnagu multifilmis Kaabu, Nipi ja Kesine Kala ma parem tõmban pidurit ja lähen edasi jala.   ehkki ikka on mitmel pool laokil kõik ülejäänd mänguklotsid kõik elurikkad ja vabad ja rohekalt punased sotsid, meil Lasnamäe kiviktaimlas valitseb keskmine kord – kord rääkis kirjanik Aimla, et voodil on roostes reform   kuid veereda tuleb edasi, Eesti, 200 kilti tunnis! sest veel on soe ja mugav justnagu kärbsel junnis – ja tekk on silmini peal, kuigi teki all veidike nüri kolhoosis meil tekitõmbajaks on kaabusid kaks ja jüri   ning üks väga mitme nimega isamaaline mees, kes ligi astub ja aastaga kõik on lõplikult pees niikaua on elada kena, meil kasvavad seeder ja malm ja kolmest sosnovski putkest saab taevani ulatuv palm   kui tullakse selleks kokku, et laguneda saaks koost siis alati niimoodi juhtub, et kaotakse ajaloost: juba mitu korda on lahkunud anvelt ja lauristin ja justnagu poleks adund, ossinovski passib veel siin   võiks sulgeda ülikoolid, kui on imelik tudengi värv, sest ainus millest veel hoolime, on õiglaselt püstine närv või parem – kui keegi käib pinda – siis anda jõuliselt tappa las lõputöid tegema hakkab maailmakuulus vakra.   kui asjad on üle võlli või ei taha laabuda, siis saadame sõbrad pekki ja viipame kaabuga. ja siis kui seinake variseb, et kõik enda alla matta, siis põgenedes me hoovist haarame tõukeratta. 
