Jürgen Rooste. Mai lauluke
ai kuidas ma lapsepõlves paraade vihkasinihkasin peituda kuskile kapi taha või voodi allakui trummidepõrinal pasunaprääksudes punalippudelefidesne mõurgav mobiliseerit jõukmööda kulges siiamaani ei salli ma tõttöelda paraademõnel protesti- ja homomarsil ja neitsimaarjakõnnitamiselolen ikka käind kuigi ka sääl –õige ja hää asja eest seistes – olen ärh näindet see on piiiiisut piinlik – kõik see marssimineja paraadimine iseenese kuumavas aurus praadimine: elumööda kulgedes tööraffapüha – a mis töörafast meil enam oneluks ja ärholemiseks vajalikku teeb näpuotsatäisme mench-kind'istülejäänd liigutavad faile ja pabereid ja sõnuja teenuseid ja isegi ehk tooteid ja on seeläbi kuidagi lootvelet see tagab ne lunastuse ja maapäälse paradiisija kodukaubakeskuse midamööda kulgedes ikka lõpuks sattud iseenda kõverpeegelpildi otsaneetud esimene mai neetud joomane volbriöönõiasabatist saan ma vähemasti aru: see on rituaalsee on teenimine see on pühendumus –you gotta serve somebodyit might be the devil it might be the lordlükkan luuwa jalgevahele ja läen lendu olen nagu inglikekaifin iseend elu ja seda et paraadi polekaifin kevadpäikses ja vuhisen avarusis – pilvedemööda kulgedes
