Jürgen Rooste. Antikristusebluus
ANTIKRISTUSEBLUUS värdjas väreles mandoliin mu kõleda lae all korjasin põrandalt kätega liiva ja puistasin mandalaks muster sai kena ja muusika sõi mind seestpoolt kui ussid kui vaglad värsid said kirja küll ausad ja valusad ikkagi kuidagi naglad mu keha oli korraga väga noor ja samas ka üüratult vana ma kitkusin jaanalindu ja pressisin teda ahju kuhu ta ei saandki mahtuda nagu mina ei saand mahtuda inimolemise sisse ja olnuks siis et see minu kohata-olu koletum pääkolu teinuks valu ainult mulle või tollele kes mind sünnitas aga ma kiirgasin valu ma kinkisin piina ja viletsust kui te tahate teada kes on antikristus siis – ekstaole – kristus andis kõigile andeks antikristus on see kes ei anna kellelegi andeks kes ei unusta ühtki pattu-patukest ega viga ega valesti öeldud sõna antikristus tuleb ja ta ei anna teile andeks kui tema nimel kaks või kolm koguneb ongi ta kohal ta valitseb juba selle maailma üle mandoliinidel mängitakse queeni paremaid palasid tos pikas öös tali tuli tali tuli enne suvehakku järsku linna pääle laskus sada tuhat lumekakku antikristus keerutas kavalalt habet kõige koledam oli see et päriselt ta mõistis ja sai aru mõistis ja sai aru aga ta ei andnud siiski kuinagi kuidagi midagi andeks ta muutis jumalasulased killeripandeks ja kõndis läbi linna tilgutades suuservast oma valgele rüüle alul punaveini siis vere plekke kõik oli sellegipoolest ilus kõik juhtus ikkagi ja meie elasime-olime nagu me alati eland-old oleme aamen-aamen-aamen kriiksusid kajakad katuste kohal see on minu ihu see on minu veri see on minu sitt sööge ja saage õndsaks
